Pirate Station drum&bass ja lumetorm

No ma räägin teile.. selle kohta, mis juhtus vahepeal. Siis, kui tuli lumi ja tuisk ja muud toredad asjad. Nagu näiteks Pirate Station trummi ja bassi pidu Saku Suurhallis.

See pidu oli see, kuhu minekut olime ette planeerinud minna juba kuu tagasi. Sest mulle lihtsalt meeldib kõiksee muusika. Rääkisin sellest Helenile.

Siis Annikale, kes omakorda kutsus kaasa sellele üritusele Janne. Ja siis helistas meile veel Kätu, kes tundis muret oma Lõuna-Eesti residensis, et kas me ikka lähme sellele vahvale üritusele ja tahtis meiega ühineda. Muidugi oli see meil plaanis. Trumm ja bass... sest see on hea. Ei ole selles nii kodus nagu house ja techno muusikaga. Aga on ka olemas Goldie, kes oli siiani mu täielik lemmik trummi ja bassi maailmas ja ütlen ka ausalt seda, et muu kogemus eriti puudus siiani selles valdkonnas enne, kui läksime sinna peole.

Aga meie kamp sai kokku nagu tavaliselt ikka minu juures.

Ja pidu oli ülilahe ja seal oli ka palju ülilahedaid DJ-sid. Nagu näiteks aphrodite, kes nagu peaesineja. Siis veel selliseid tegijaid nagu ed rush ja hazard ja veel palju teisi häid tegijaid. Ja minu lemmik raiden ja enne lõppu väga raju panacea.

Sai tantsitud oma lihased valusaks. Sai võngutud hea muusika taustal siis, kui hetkel võhm oli väljas. Sai imetletud kõikseraffa eriskummalist välimust ja olemust, kes seal ringi tuias. Sest tegelikult oli sinna peole tulnud kokku raffas, kes armastas seda muusikat. Vähe oli selliseid kodanikke, kes lihtsalt pilvetõmbamise eesmärgil sinna kokku kogunesid. Hiljem teleuudistest oli karm vaadata, kuidas käitus Eesti politsei nende inimeste kallal, kes liiga kaua vetsudesse jäid ja üldse oma kahtlase käitumisega silma paistsid. Kohapelt tehti narkotest, mis andis vastuse max viie minuti pärast. Meil sellist muret ei olnud, kusjuures kohapeal olles ei teadnudki, et selline haarang on käimas.

Peale pidu kobisime kõik minu juurde ja siis algas see kurikuulus lumetorm 2008. Tegime kaminasse hiigelsuure tule ja jälgisime silmanurgast, kuidas väljas möllab torm ja raju. Kuulasime head muusikat ja ka seda, kuidas Janne laulis meile tuisu-tormise akna all.

Üks jubelahe nädalavahetus oli. Sest kõik kuidagi klappis niivõrd väga - sõbrad, pidu, muusika, seltskond, kõiksee aura selle ümber.

Ja Mikk, kes kuulas Janne laululugusid hiljem ja kadetses, et ta meie peoga ei ühinenud, on nüüd hetkel sügavalt armunud Jannesse:)

Ka see, et järgmine hommik oli täielik kaos ja paks lumi kattis tervet Eestimaad. Ja see, et terve mu tänav oli nagu üks suur lumelaviini alla jäänud kohake. Lumesahk jõuab ju alati kõige viimasena meie juurde.

filmivärk

Hetk tagasi sai just läbi TV 3-st film nimega "O brother. where art thou?" Olen seda filmi vist juba nüüdseks Eesti kanalite kaudu korda kolm näinud. Tegelikult lünklikult, sest ei ole mingi hull telekafänn aga olen sattunud lihtsalt peale.
Ja mulle meeldib see film. Telekavast copy - paste tehes näeb välja kirjeldus siis selline, võib-olla keegi teab ja tunneb ära:


Mängufilm Oo vend, kus oled sa? Inglise/Prantsuse/USA 2000 )) komöödia


Rezhissöör: Joel Coen Osades: George Clooney, John Turturro, Tim Blake Nelson, Hully Hunter Parima stsenaariumi ja operaatoritöö Oscarile kandideerinud lustakas linateos viib meid depressiooniaja Ameerikasse, kus kolm vangi on otsustanud oma karistusaega omavoliliselt lühendada. Nende ninameheks on suure suuga Everett Ulysses McGill (George Clooney), kes on oma saatusekaaslased, Petei ja Delmari (John Turturro ja Tim Blake Nelson), põgenema meelitanud, lubades neile osalust varandusest, mille asukohta ta teadvat. Algab hullumeelne teekond, mille kestel ristuvad nende teed ohtliku pangaröövli George Babyface Nelsoniga, tantsivate Ku-Klux-Klani liikmetega ja oma hinge kuradile müünud kitarristiga. Samas püsib nende kandadel halastamatu seadusesilm...

Mu sõbranna Annika väidab tõsimeeli, et ta vihkab komöödiaid. Ja kui ma mainin talle, et nägin head komöödiat, siis ta võtab kohe sisse kaitsepositsiooni - ehh, komöödiad on nõmedad!
Muidugi enamus komöödiaid ongi seda. Tavaliselt seostatakse komöödiatega filme, kus domineerivad "banaanikoorel libisemise naljad." Aga see ülalpool välja toodud film mulle tõeliselt meeldib. Mitte, et ta oleks mingi minu kultusfilm. Vaid pigem alati, kui kogemata avastan telekat käivitades, et see film tuleb, siis vaatan seda lihtsalt suure rõõmuga. Maeitea isegi, mis selles filmis on see point, mis teeb selle vaatamise nauditavaks. Lihtsalt kõikse koplekt kokku - ajatu, muusika, iroonia, ajaloo paroodia, poliitika paroodia, sürr ja hullumeelne värk, väike seiklus...jne ja see laul kuidas " Sogase põhja poisid" purki laulavad. Ehhh.. sellest laulust on isegi tehtud täiesti pädev house mix..
Aga mis seal ikka pikalt heietada - mulle meeldis see film, paljudele kindlasti mitte.. ja paljud kindlasti ei teagi, millest jutt on. Ja tegelikult üldse pole mõtet minu filmimaitsest lähtuda - ma ju vaatan tihtipeale kodus korduvalt ja korduvalt muinasjutufilme, nagu näiteks Sõrmuste isanda triloogiat ja Harry Potteri osasid ja ka palju muud sellist staffi.

lumi tuli..

Veetsin just mõnusa tunnikese lugedes toredate inimeste reisikirja, kes saabusid mõni päev tagasi koju oma Vietnamitripilt. Lahe lugemine ja väga südantsoojendav, eriti mulle muidugi see osa, mis puudutas Põhja-Vietnami. Kõik need samad kohad, kus meie käisime. Kõik sarnased tüngad jne..

Ja meil on siia saabunud nüüdseks talv. Ja mitte sittagi vahepeal ei ole muututnud paremuse poole. On ka unistusi. Näiteks seekord, kui Janno meile Norramaalt külla tuli möödunud nädalavahetusel ja mingil hetkel Mikul viskas koblaka ette, kui olime piisavalt heietanud majanduslangusest ja muudest negatiivsetest asjadest. Mis sa arvad Marge, kui ma müün kõik maha, mis mul on ja sebin kokku mõningad miljonid ja põrutaks siit minema?! Mis sa arvad, kui mitu aastat me näiteks võiksime reisida mööda Laia Maailma näiteks 4-6 miljoni eest? Mina muidugi tegin kiire kalkulatsiooni - 5-6 aastat veaks ilusasti välja, toetudes eelnevatele reisikogemustele. Sellise ettepanekuga täituksid kõik minu tippunistused! Sellise asja pärast oleksin valmis jätma kõik maise, mis seob mind hetkel Eestiga! Kahjuks arvatavasti oli see vaid üks nokastunud peaga tehtud "ehe" ettepanek, mis vaibub vaikselt kainenemise protsessi käigus..
Aga argipäev möllab, nagu eelnevalt mainitud. Tore oli see, et Janno käis külas enne, kui ta oma külmale Norramaale naasis. Kõhnaks oli jäänud ta seal Norramaal ja juuksed olid tal pikaks kasvanud. Aga viikingite mõõtu siiski veel välja ei andnud.


Ja siis ärkasin ma paar päeva tagasi keset ööd üles ja ehmatusega märkasin, kui oma magamistoast vetsu koperdasin, et toimunud on aastaaja vahetus. Kõik oli lumivalge, kuigi oli öö. See oli natuke ka vahva, sest elan keset loodust ja see on ainuke asi, mis teeb talve minu jaoks nauditavaks - nimelt see silmailu. Sai siis kiiresti pimedas paar klõpsu hommikumantli ja toasusside väel õues lumesajust tehtud.


Ja nii ka täna hommikupoolikul. Vaatasin jällegi aknast välja ja täielik müstifikatsioon.


Aga kõik on tegelikult niiii ahastamapanevalt mustvalge!




Samas ilus - samas kurb. Samas puhas - samas masendav. Tahaks rohkem värve, lõbusust, kirkust, lärmi, melu...elu!
Ehh, leidsin siis ühe kibuvitsapõõsa, kus natsa punast kumas.

see tegelikult ei ole suitsetamise reklaam

Kunagi tõmbasin kollast Camelit. Aastaid. Siis tõmbasin punast Marlborot. Palju aastaid. Hea oli oma töökohas unustada oma suitsupakk suitsunurka. Sellepärast, et keegi ei torkinud seda ja kui sa kolme või nelja päeva pärast sinna saabusid, siis oli see kenasti ja puutumatult alles. Kõik teised, kes tõmbasid lahjasid suitse, kirjutasid oma nime suitsupakile ja valvasid seda hoolikalt. Tihtipeale tegi keegi mu töökaaslane kellegi kulul sellist julma nalja, et võeti minu suitsupakist sigarett ja pandi kellegi lahjasse suitsupakki. Ja kui selle lahja suitsupaki omanik sealt siis kogemata minu suitsu oli endale põlema pannud, siis järgnes sellele kärarikaks emotsioon. Tunne siis olevat olnud, nagu oleks okastraati tõmmanud. Mul seda muret ei olnud. Kuni ühel kenal päeval tundsin, et midagi on mäda. Tekkis õhupuudus ja suitsuköha. Vahetasin punase marpsi Light Marlboro vastu. Ja mingi aja pärast üritasin endale leida veelgi lahjemat suitsu, mis mekiks ka hästi. Avastasin enda jaoks Parliament Silver Blue sigaretid, mis iseenesest sigakallid aga lahjad ja mekkisid hästi. Võrreldes punase marpsiga on need siis 3 x lahjemad. Aga on ka veel lahjemaid sigarette. Minu viimane leid, mida suitsetan kirglikult juba üle kuu, on Kent White Infina - tõrva 1 mg; nikotiini 0,1 mg ja vingugaasi 2 mg. Kümme korda lahjem, kui punane Marlboro siis. Teen igaljuhul edusamme oma tervise nimel. Aga maha jätta tegelikult ei ole veel üldse soovi. Tegelikult arvan, et kui mind üksikule saarele visataks, kust ei oleks võimalik leida tubakaseemet, mida kasvama panna (meenub Jules Verne "Saladuslik saar"), siis tõmbaksin kasvõi põhku. Ma lihtsalt olen sõltlane. Ka veel meeldib mulle see püha suitsupausi hetk tööjuures, peale mingeid raskeid tehinguid ja toimetusi. Sest peale seda on suitsupaus püha ja keegi ei tohi sind segada sellejuures. Ja siis veel see tore komme suitsetada, kui sa napsutad.. no sellest ei saa üle ega ümber. Üks käsi tõstab viinapitsi ja teise käega imed nikotiini. Lõppkokkuvõttes, mida tahan öelda - see on sõltuvus, millest tahaksin vähem vabaneda, kui rohkem edasi suitsetada.
Tänapäeva Eesti sigaretipakkidele kirjutatakse ka igasugu hoiatusi, mis tegelikult peaks mõjuma. Nagu näiteks: " Suitsetamine kahjustab raskelt sinu ja sind ümbritsevate inimeste tervist." Ja veel: "Suitsetamine lühendab eluiga." Etskae, nagu ma seda ise ei teaks. Naljakas on see, et väga karmilt keelan oma 19 aastasel lapsel suitsetamise ära, aga ise ei kavatsegi seda maha jätta.
Taimaal on näiteks suitsupakkidel igavate tekstide asemel koledad pildid - mustadest kopsudest, rasedatest naistest, kellel suits hambus, koledadatest hammastest jne. Peaksid olema mõjuvad küll. Aga meil sai nende piltidega vaid nalja. Poest suitsu ostes palusime alati kõige naljakamate piltidega sigaretipakke. Üks lemmikpilt siis oli see hammastevärk:

Selle pildiga suitsupakke sai ka koju tuttavatele suveniirideks ostetud tookord, aga ükskord, kui Ailiga olime oma esimesel Aasiareisil, sain paraja šoki. See juhtus nõndaviisi: väljusin just meie majakese dushiruumist, et magama minna ja Aili - va kavalpea oli rebinud suitsupakist välja paberist hammastekoha ja paigutanud selle osavalt oma lõugade vahele. Ja nii ta mind seal voodis ootaski. Päris loomutruu ja õõvastav vaatepilt, kas pole?

sai valmis lõpuks..

Nimelt see minu Vietnami reisikiri. Olen sellega nüüd juba üsna mõned päevad vaeva näinud, täpsemalt siis umbes nädala. Olen ka suhteliselt magamata sellepärast tööl käinud. Hommikul saabunud paistes silmagega ja uimasena - ülemus vaatab sind kahtlustava pilguga. Tean, mida ta mõtleb. Kindlasti seda, et olen ohjeldamatult tegelenud igasugu paheliste asjadega nagu näiteks prassimine, hooramine, kasiinos firma rahade maha mängimine jne..
Kui ta vaid teaks, et olen kahjutu arvutinohik, kes pusib oma pildialbumite, blogide ja reisikirjade kallal.
Aga siin mu lapsuke siis on: Taimaa ja Vietnamireis 2008
Eks seal tuleb teha veel natuke parandusi - kõik need komad ja koolonid ja muud lohakusvead. Aga kuna olen nädala arvuti taga silmi kissitanud, siis hetkel jätan selle osa tulevikuks. Kui muidugi keegi mingit karjuvat kirjaviga näeb, siis andke mulle aga kiiresti teada.

tahaks nii väga midagi kirjutada

Sest pole seda ammu teinud. Aga samas ei ole kah midagi huvitavat rääkida. Igav igapäevane elu. Rutiin. Vaev ja viletsus. Auto jälle streigib. Mingi pihustite jama nagu eelmine kordki. Ja iga hommik vajab üks kumm pumpamist. Parandada kummi ei viitsi ja ei ole aega. Sest varsti talvekummide aeg. Ja tegelikult oleks ka uue auto aeg ammuilma.
Sõdin D2D-ga. Lihtsalt sellepärast, et mul on igav ja ka sellepärast, et viimaks ometi on mul viitsimist tänu igavusele õiglust ja korda maksma panna. Sõdin nendega niikaua, kuni nad seda ka tunnetavad ja tajuvad, et mulle on liiga tehtud ja muudavad minu situatsiooni pärast oma protseduurireegleid. Sest selgus, et see häbematu kuller, kes minu kodus mind une pealt togis, oli siiski D2D töötaja.
Oleme pidevas kirjavahetuses pärast seda intsidenti kodanikuga nimega Olle Koop. Viimane kiri, mis ta saatis mulle, oli järgmine:

Kulleri seletuskirja põhjal:

"Juba mitmendat korda Pedja 8a aadressil tähitud kirja viima minnes, seekord õhtupoolikul, nägin, et toas põles valgus. Kui mitmekordse koputamise peale keegi ei vastanud, märkasin, et võti oli väljaspool ees. Lükkasin ukse praokile, toas mängis kõvahäälselt televiisor. Kuna arvasin, et seetõttu koputamist ei kuuldud, hõikasin mitu korda ilma lävepakku ületamata. Korraga ilmus kusgilt toast naisterahvas, kes püüdis mind peapidi ukse vahele jätta, mis oleks tööõnnetusega lõppenud. Verbaalset kontakti ma esialgu ei saanud, kuna ta pidevalt rääkis politsei kutsumisest, tormas telefoni tooma jne. Mina seisin kogu aja koridoris, uks oli lahti. Telefoniga tagasi tulles oli ta veidi rahunenud kuulas ära minu sinnatuleku põhjuse, haaras kirja, vaatas, ütles et Marge Helvikut ei ole ja hakkas jälle politsei numbrit valima, mille peale mina lahkusin."

Kahjuks on D2D-l võimatu tagant järgi välja selgitada kuidas asjade käik tegelikult oli kuna kahe poole ütlused ei ole täiesti kattuvad.

Vaatamata sellele tegime kullerile märkuse ning teavitame ka kõiki teisi oma kullereid uuesti üle, et mitte mingil juhul ei tohi kuller kutsumata eraisiku ruumidesse siseneda kuna sellisel juhul on täiesti õigustatud politsei kutsumine ning olukorra fikseerimine.

D2D ei ole kunagi soovitanud, soovinud ega lubanud oma kulleritel eraisikute ruumidesse kutsumata siseneda, seega kui selline asi peaks tõesti aset leidma on tegemist kulleri omaloominguga ning politsei kutsumine sellisel juhul on täiesti kohane.

Täname seejuures, et meiega ühendust võtsite ja selle teema tõstatasite, see annab meil võimaluse olenemata antud juhuse täpsest käigust, teha lisaennetustööd selliste juhuste vältimiseks.
Omalt poolt võin lisada, et minu 10 aastase postitöö kogemuse juures on see alles teine kord kui üldse sellise sisuga pretensiooni olen kohanud.
Seega võin käsi südamel kinnitada, et selline asi pole kindlasti mitte mingil juhul tööprotsessis vähegi märkimisväärsel määral esinev "praktika".


Lugupidamisega,
Olle Koop
D2D OÜ juhatuse liige
tel 6 059 850

Tegin kodanik Koobile ka selgeks, et selline vabandus ei ole mulle mokkamööda ja kulleri seletuskirjas esineb paljusid vastuolulisi fakte.. eks näib, vaidleme edasi. Vaatab, kes peale jääb - kas Vestmann või Piibeleht.

Nädalavahetusel käis mul külas mu noorus- ehk lapsepõlvesõbratar Eve. Poldki teda ammu trehvanud.

Mingi hetk olin väga ebaviisakas võõrustaja ja klõbistasin D2D-le kirja. Eve, kes ei ole oma väitmist mööda lapsepõlvest saadik pliiatsit joonistamiseks kätte võtnud, kriipseldas minust paari minutiga täiesti arvestatava pildikese pastakaga A4-ja peale.

Mina, kes ma isegi ei oska kuusepuudki joonistada, olen täitsa kade. Sest inimesed, kes on näinud seda kiiruga pastapliiatsiga tehtud kriipseldust väidavad, et pilt on täiesti äratuntav.

Siis mängisime ka pokkerit. Sest pokkerit inimeste vahel (mitte kasiinos) on mõnus mängida. Üks žetoon väärtuses 1 kroon annab sulle võimaluse lõbutseda oma sõpraderingis terve õhtu maksimaalse kaotusega saja eesti krooni ringis. Aga lõbu on laialt. Sest kasiinos diileri vastu mängides ei saa sa pluffida. Ammugi mitte pokkeriautomaadi taga. Aga oma kodus väikest pahelist mängupõrgut pidada on vahest täitsa lõbus.


Ja veel üks uudis! Ostsin endale uue vägeva laiekraan monitori koos uue vägeva digitaalse videokaardiga. Olen jube uhke, sest nüüd näen maailma palju roosamate prillide läbi, kui enne.