kohutavalt igav on

Nii kohutawalt igav on, et ühtegi huvitavat mõtet kah pole. Tegelikut tean, et igavust tunnevad vaid igavad inimesed, iseennast peaksin pigem huvitavamapoolsemaks.. samas tahaks säilitada ka tagasihoidliku inimese väärikuse.
Aga see kuradi päev hakkas juba peale nii hullumeelselt, et nüüd, kui on lõpuks käes õnnis reedeõhtu ja mul toss väljas ja tahaks teha midagi lõõgastavat ja huvitavat, ei oska midagi välja enam mõelda.
Tegelt tahaks kimada jalgrattaga saarele ja istuda mõne hea sõbraga rannaliival ja imetleda päikeseloojangut, kevadiste hüsteeriliste kajakate kisa taamal kõlamas. Sest saar ise on ju megalahe koht ja salajane, arvestades seda, et ta asub Tallinna külje all. Täpsemalt, oma kodunt kiman sinna jalgrattaga ca 15 minutit, jala kõmbin tiba üle poole tunni. Saar on lahe. Saarel olen pidanud oma viimased 10 sünnipäeva. Saarel olen käinud nii mõningasel üksikul õhtutunnil oma mõtteid mõlgutamas ja akusid laadimas, tavaliselt seljakotis pudel õlut, sest nii hea on ju istuda inimtühjal rannaliival, avada õllepudel ja suitsetada rahupiipu.. vahest isegi täiesti mõttelagedal kombel. Saarel on ka lahe varakevadeti ujumas käia, siis, kui teised inimesed vantsivad veel tööle ja koju soojade talvejopedega.. või vähemalt sügis-kevadmantlitlitega.

Ja saarel tegutsevad lisaks kajakatele ka palju muid tegelasi - luiged, pardid, mõned üksikud kalamehed. Kui õhtati hästi kannatlikult ja vaikselt rannas istuda, siis võib juhtuda, et näed hiigelsuuri kalu lupsu löömas. No ok, võib võtta maha 20 cm hiigelsuurte kalade mõõdust, kuid siiski pole nad mingid pisikesed särjed ega kilud. Ükskord püüdsime võrguga neist vetest välja üle 10 kilose karpkala, ausõna!

Saar pole ammu enam päris saar. Kunagi oli ta tõesti piiratud igast küljest veega, kuid nüüdseks saab suviti ühest servast päris kuiva jalaga üle. Mis on hea, sest kui pean juulikuus oma sünnipäeva, siis on vaja saarele viia alati hästi palju tarvilikku staffi. Nagu näiteks küttepuid lõkke jaoks ja generaator selleks, et muusikat saaks kuulata ja varikatused juhuks, kui vihma peaks kallama hakkama. Ja telgid, magamiskotid ja muu staff, et raffas saaks vähemalt kolm päeva ennast saarel koduselt ja mugavalt tunda. Ja kõik, kes on korra saarel käinud tahavad sinna tagasi. Sest seal on lihtsalt nii lahe. Keset saart on hiigelsuur kivi, mille ääres on meie lõkkeplats.

Kivi otsa saab ka ronida.

ja sinna saab ka pesa teha

Ja kui vahel juhtub selline lugu, et ärkad saarel üles ja grillsüsi ja puumaterjal on otsas aga kõht on tühi, siis saab alati korjata käbisid ja nendega grillida. Sest käbisid on saarel palju. Käbid tuleb esmajärjekorras ära korjata sellelt marsruudilt, mis kulgeb lõkkeplatsilt ujumisranda, sest siis on hea paljajalu ringi toimetada - käia asjatamas rannaseltskonna ja kiviseltskonna vahet. Ja männikäbidega grillitud lihatükid maitsevad kolmandal saarepäeval eriti hästi.Viimase päeva lõpus toimub alati suurkoristus. Elementaarne on see, et korjame kokku oma miljonid prügikotid, kuid alati saab ka lähiümbruskond üle luuratud. Sest nagu ütles Chalice - miljonid inimahvid ei saa aru sellest, et prügi ei tohi maha loopida. Seniks tuleb ise hoolitseda selle eest, et meie salapaik oleks puhas ja kaunis.

Ehh, selline saareisu tuli nyyd peale, et panen vist kükloobi (pealambi) endale otsaette ja kiman veloga saarele rahupiipu tegema.