pühapäev, 20. juuli 2008

avasta kainelt Eestimaad!

Ei ole mitte alati nii, et me oma üritusi napsupudeli seltsis mööda saadame. Vahel me teeme seda ka täiesti kainel moel. Nagu näiteks eelmine nädalavahetus, kui me pakkisime autodesse koerad, telgid ja sukeldumisvarustuse ja kimasime Äntu järvistu kanti Eestimaad avastama.
Esimese öö saatsime mööda Selja järve ääres, kuna laagriplats Äntu Sinijärve ääres oli hõivatud.
Öösel kubises järvekallas jaaniussidest. Ja päevavalgel järvepind vesiroosidest.


Öösel sadas vihma. Ja hommikul. Sadu tihenes ja selleks ajaks, kui olime hõivanud vabaks saanud laagriplatsi Äntu Sinijärve ääres, hakkas lausa lausvihma ladistama. Istusime räästa all, autod ligamärgi telke ja muud staffi täis, ise kindla veendumusega, et varsti pakime selle laagri lahti ja ennast koju heidutada ei lase.
Ja hopsti hüppas päike pärast lõunat pilve tagant välja ja elu oli lill.. või nagu porgand. Igaljuhul oli hea.
Müttasime oma laagripaigas ja kuivatasime omi asju.

Ja koeri.


Sukeldumisvarustuse selgaajamine oli hullem, kui ämbliku katsumine, sest olin endale eksikombel paar numbrit väiksema kalipso saanud. Tunnikesega sain selle siiski teiste kaasabil selga sikutatud.

Aga sukelduda oli lahe.




Äntu Sinijärv on sini-sinine. Või rohe-roheline. See sõltub sellest, kuidas keegi näeb. Sest inimesed näevad värve erinevalt. Vesi on väga külm, sest põhjas mulisevad allikad. Järvele saab tiiru peale jalutada ja ilusaid vaateid imetleda.


Praegusel aastaajal saab ka sealkandis oma kõhu mustikatest punni õgida nii, et su suu näeb seestpoolt välja hullem, kui Tšao-Tšao keel.






Keset metsa asuvad tahvikesed, kus saab tutvuda kohalike linnuliikidega.


Ja veeloomade ja muude roomajate ja konnadega.


Tallinnasse, Pirita jõe äärde oli mõnda aega tagasi säärased tahvikesed üles pandud.. aga venkud tagusid kõik need nädala jooksul puruks..

Järgmisel päeval sukeldusime Äntu Valgejärves.


Järv on ümmargune, soe ja tunduvalt halvema nähtavusega, kui Sinijärv. Aga Valgejärves oli rohkem näha veealust elu. Viidikaid, ahvenaid, Mikk nägi hiigelsuurt vähki, kelle silmadevahe oli...

Mina nägin jällegi hiigelsuurt haugi. Hea oli see, et ei pidanud oma pikka kalipsot selga venitama. Halvem oli see, et varustust tuleb tassida üle mäe, sest kaldale autoga ligi ei pääse.



Eelmine päev kohtusime kahe vahva sukeldujatest onudega, kes olid ehitanud omale väikese käru. Pärisime siis ühelt onult selle kasuteguri kohta. Kui lähed homme Valgejärvele sukelduma, siis saad aru, miks ma selle valmis meisterdasin, vastas ta.

Enne kojuminekut külastasime veel kalakasvandust, kus elab hüljes nimega Poiss.


Kommentaare ei ole: