nüüd ja enne

Eile tähistasin oma teist sünnipäeva. Selleks siis 01. juuli 2008. Esimest korda elus istusin autorooli täiesti seaduslikult, keerasin süütevõtit ja sõitsin uhkelt oma roheliste lehtedega mööda linna ringi. Tunne oli tore.. see tunne on veel väga pikka aega tore, enne, kui sellega ükskord ära harjun ja see rutiiniks muutub. Arvan, et selleni läheb väga kaua aega.
Ostsin siiski ainult kaks rohelist lehte, kuigi olin enne ARK-i sõidueksamit suure suuga lubanud, et kui eksami läbi saan, siis ostan neli ja keebin ette-teha, ja mõlemale küljele.
Tähistasin aga oma teist sünnipäeva nõndaviisi: kõigepealt ostsin poest konjaki, siis sõitsin jalgrattaga ümber Ülemiste järve Mikule poolele teele vastu. Siis istusime õhtuse päikese paistel kõrgepinge liinide all fliistekil ja lürpisime konjakit. Varsti ilmustid kusagilt võsast meile külla ka Janno, Kapz ja Helen.

Kui päike oli loojunud, siis velotasime Mikuga saarele oma konjaki lõppu hävitama. Saarel oli mõnus nagu alati. Vesi oli soe, sai isegi ujumas käidud. Ootamatult hakkas kummitama meid ööpimedusest tõusev udu, mis oli paks nagu vatt. Ja ta lähenes kõrval asuvalt väikeselt saarelt hirmuäratava kiirusega. Enne, kui me reageerida jõudsime olime paksu udulooriga kaetud. Ühesõnaga udukogud.

Koju läksime igastahes kobamisi, rattad käekõrval.
Aga vahepeal enne seda tähtsat päeva on juhtunud nii mõndagi. Sai käidud Vietnamis ja tagasi tuldud sealt maalt. Sai peetud jaanipäeva, arvake kus.. muidugi Saarel. Ja on ka veitsa tööd rügatud.
Vietnamis oli ka lahe. Vietnamlased olid kah lahedad. Tegelikult on see iga inimese jaoks erinev mõõdupuu, mida keegi lahedaks peab. Minule meeldis näiteks Hanois üks saia- ja puuviljade müüja. Selline kavala näoga tädi, kes üritas petta kõiki ja kõikjal igal sammul.

Kuna peatusime oma trippide vahel mitmeid kordi Hanoi old quarteris, siis juhtus nii, et kohtasime teda tõesti igal sammul. Tädi ise oli krutskeid täis, küll üritas hirmkalli hinnaga meile parseldada maha imeodavaid asju ja kui ta esimest korda jäi vahele valesti raha tagasi andmisega, siis vingeras ta ennast välja väga stiilipuhtal moel. Järgnevatel päevadel, kui ta oli aru saanud, et meiega tal "kaubaks" ei lähe, nägime teda pidevalt igal pool, kuhu meie jalad olid meid viinud. Tädi ise meid silmates maruõnnelikult lehvitamas. Hetkeks tekkis illusioon, et tegemist on vähemalt üliaktiivsete kolmikutega.

Mulle ei meeldi eriti lühikesed reisid sellel põhjusel, et nad on liiga lühikesed. Nagu poolikud või nii.. Saad just hoo sisse ja siis juba koju. Igastahes 16 päeva on liiga lühike. Ja koju tulla on alati kurb.
Seekord Vietnamis sai käidud veel paljudes huvitavates kohtades ja meil oli koguaeg marulõbus. Meil oli ka ülihea seltskond. Kes ütles kord, et kolm inimest ei ole hea, et kas kaks või neli on parem? Vale puha.
Aga meie seiklused täpsemalt üritan kord koos piltidega oma teisele lehele üles märkida. Siis kui selleks rohkem aega on. Arvan, et see toimub külmadel ja troostitutel talvepäevadel. Siis on mõnus kamina ees minna tagasi mõnusasse minevikku ja möödunud reisi fantaasiates uuesti läbi elada.

Aga jaanilaupäeval möllas torm ja vihm. Sellepärast olimegi nii kavalad, et kolisime oma kodinatega saarele juba laupäeval - 21.06.

Panime üles oma laagri.

Ja nautisime head seltskonda.

Minu Sapa mägede mütsi pärast käis kõva võitlus.

Ja loomulikult oli meil Lõke!

Ja hommik leidis meid rannalt Navitrolla pilvede alt luikede keskelt.








Kahtlustan, et seesama iseteadlik isane toksaski eelmine aasta mul pool pöidlaküünt küljest.