labels - imelikud mõtted ja tühi loba

Iga kord, kui lähen hispaania keele kursustele, siis pargin oma auto Balti jaama taha ja sammun läbi kuse- ja parmuhaisuse tunneli vanalinna, Pika jala tänavale. Alati on seal üks üksik kerjus, kes istub padjakesel, käes kilukarp ja pilk häbelikult maha suunatud. Ta kõrval on näha suured kilekotid, kuhu on pakitud suht viisaka välimusega tekk ja padi ja muu riidestaff. Viimasel ajal olen hakanud tema kilutopsi oma peenraha puistama. Vanakese pilk ei tõuse selle peale, ta istub edasi nagu oleks kipskuju, ainult käsi väriseb veitsa märgatavamalt.

Ma ei olnud täna tööjuures seltskondlik. Tavaliselt ma olen..

Olen endaarvates paljudes asjades üsna osav. Aga olen laisk ja ei viitsi seda osavust rakendada. Tahaks teha ainult seda, mis mulle tõeliselt meeldib aga see ei ole hetkel lihtsalt võimalik.
Siis oskan ma veel paljude inimestega suhted imelikuks ajada. Näiteks tuiskan tööle sisse nagu fuuria, kui mu auto ei ole hommikul käivitunud, loobin pabereid, togin oma tooli ja karjun oma kinnijooksnud arvuti ja kaastöötajate peale. Hetke pärast leebun, palun vabandust (kaastöötajate, mitte arvuti käest) ja üritan heastada tehtud kahju.
Aga tegelikult ma ei ole ju paha. Tõesti mitte. Vähemalt mitte oma südames. Vähemalt mitte teadlikult. Ausalt. Sest väike teadlik õelus ei lähe ju arvesse. Mina ju pole oma elu üheski ebameeldivuses ise süüdi!

Avastasin, et mu uues autos saab kuulata pädevalt vanu, häid ja kulunud isekirjutatud piraatplaate. Oh seda õnne!

Tegelikult peaksin juba ammu hispaania keelt õppima. Hakkan siis sellega nüüd tegelema.

!Hasta pronto!