neljapäev, 12. veebruar 2009

lootus, kevade ootus..


Vaatasin just aknast välja ja lumi sätendas mu aiamurul tänavalaternate paistel. Kõik puud on mitte lumised vaid härmas ja seda on ilus vaadata päeval päikesepaistel, kui väljas on üsna soe ja õhus on tunda kevade ootuse hõngu. Sest kaugel see kevade ikka on praegusest hetkest. Veel tiba veebruari, siis märts ja siis juba aprillikuu, mil võib juhtuda nii mõndagi. Näiteks olen mina oma lapsepõlves käinud ujumas 11. aprillil ja õhusoojust oli siis kindlasti vähemalt 20 kraadi, kuigi vesi oli külm nagu oleksid seal äsja hulpinud jäätükid.. Aga tol kenal päeval sai supeldud ja hullatud kevade eufoorias jääkülmas vees hommikust õhtuni. Vahepeal oli hea ennast päikese käes soojendada.. mõnus, mäletan seda, nagu see oleks olnud eile.
Aga täna öösel tõotab minna külmaks, seda lubas ka ilmateade aga mina järeldan seda sellest, et niipea, kui kaminas tuli vaiksemaks läheb, hakkab mul jahe siin arvutitooli peal istudes. Ja väljas sätendab pahaendeliselt ja kargelt lumi.
Kardan külma paljudel põhjustel. Esiteks, mulle ei meeldi külm, eelistaksin pigem higistada aastaringselt 35 kraadises kuumuses. Teiseks, külmaga seoses tekivad mul palju muid maiseid probleeme. Näiteks kütteprobleem mu kodus ja veel see, et vesi mu vanas majas kipub kinni külmuma. Selleks, et seda ei juhtuks, tuleb alati ööseks vesi nirisema jätta, kui vähegi krõbedamaks läheb. Pean seda pingsalt meeles hoidama, sest muidu võib juhtuda palju halba- lõhkised torud jne.. Siis mu vana auto ei käivitu külmaga..mmmm, tegelikult ei viitsi enam haliseda aga suvi võiks rutem tulla küll. Või tegelikult kevade. Sest olen kevade- ja suveinimene, vot.
Mul ei saa kunagi liiast suveüritustest looduses või niisama kondamisest metsas, kas siis üksi või kellegiga koos. Mäletan, et olin lapsepõlves väga kade oma sõbrantsi peale, kellel oli maavanaema. Mul olid ainult kaks linnavanaema. Mäletan, kuidas hiilisime mu sõbrantsi maavanaema talust öösel salaja välja ja veeretasime ennast kaerapõllul nii kaua, kui sinna jäid risti-rästi jooksvad tunnelid-käigud. Siis ajasime üksteist seal tunnelites joostes ja luurekat mängides nii kaua taga, kuni kukkusime väsimusest oimetuna pikali ja lebasime tähistaeva all, mis oli hoopis erinev sellest taevast, mida linnas näha oli. Sest seal taevas särasid miljardid suured ja väikesed tähed ja me arutasime omavahel tunde, mis elu võib nendel tähtkujudel olla ja mis üldse on universum ja igasuguseid muid tähtsaid elulisi teemasid, mis aatelistel noortel pead mõtetest pungi ajavad.
Järgmisel hommikul rääkisid külavanamutid, et metssead on kaerapõllu ära tallanud.
Ja kes see oli, kes väitis mulle, et hispaania keele grammatika on väga lihtne! !diablos!
Aga täna öösel läheb külmaks, tunnen seda. Oh kurat!

Kommentaare ei ole: