sai siis kah välismaal käidud..

Ah, kuramuse, kurat, kirjutasin pika jutu nende piltide juurde aga blogger läks lolliks vahepeal ja kogu tekst kadus ära... uhh, olen nii vihane, et lähen magama, mõni teienekord, kui parem tuju on, katsun selle siis taastada..

Aga täna siis hoopiski teine päev ja vaimu on paari sõnaga pajatada meie popist välismaareisist, täpsemalt siis Stockholmi kruisist.
Plaanid olid meil igaljuhul täiesti viisakad ja kultuursed. Esimesel õhtul oli meil plaanis tutvuda vaikses tempos laevameluga, mängida koos penskaritega bingot (mida me ka tegime) ja õigel ajal tuttu pugeda, et järgmine päev tegusalt mööda linna ringi kolistada ja aega surnuks lüüa (minul isiklikult oli plaanis lainurk objektiivi katsetada linna vaatamisväärsusi pildistades). Lihtsalt üks selline väike vaheldus hallile Eestimaa argielule. Üks tegur, miks me selle popi laevakruisi ette võtsime oli ka see, et Helenil õnnestus kusagilt hankida tasuta piletid neljale, kelleks siis Helen, Kätu, Annika ja mina.

Aga nagu alati on plaanid lihtsad muutuma, kui mängu tulevad naiste kergelt muutlikud meeled ja ei saa salata, ka napsupudel.. või õieti pudelid.

Mäletan, et algatuseks mekkis hästi tequila kaneeli ja apelsinilõikudega. Kes pole proovinud- soovitan soojalt. Siis oli vaja kolada mööda laeva ringi - ühes käes pooleliitrine mahlaklaas, teises pooleliitrine viinaklaas. Siis mäletan veel väga selgelt õlut ja siidrit, mida sai läbisegi showbaaris manustatud.

Sattusime ka kasiinosse, kus ma esimesel päeval vist võitsin ja teisel päeval endaarust kaotasin. Igaljuhul teise päeva öösel - siis vastu hommikut, teadsin olevat ennast täiesti rahatu.. Täna, kui oma kodus suurpuhastust tegin ja oma laevariideid kenasti pesumasinasse toppisin, pudenes mu teksade taskutest välja terve trobikond žetoone.. väärtuses umbes samas summas, milla arvasin maha mänginud olevat.. icc..

Hommik leidis meid mingist pubist, kus meile järjepidevalt lasi jukeboxist meie lemmikmuusikat mingi bulgaarlasest muusik. Muusik siis selles mõttes, et tema töö oli laeva peal muusikat teha. Sel kenal päeval oli tal aga vaba päev.

Ja vaadake, mida teeb laevaelu ja liigselt manustatud napsupudelid mu kehakujuga! Õieti.. kuhu ometi kadus mu keha??

Ja veel üks hea soovitus - kui sa kaotad ära oma pardakaardi või on oht kaotada oma sõbrad, siis on väga kasulik oma kajutinumber oma ihu külge jäädvustada. Vot nõndaviisi. Seda head mõtet ei jõudnud me hiljem kordi ja kordi ära kiita.

Ärgates avastasime, et olime teel juba tagasi Tallinna ja meie kena linnaekskursiooni plaan oli läinud seekord vett vedama.

Puhtast kohusetundest peale seda, kui olime endale teadvustanud, et olime nii tähtsa sündmuse maha maganud, võitsime meeletu tahtejõuga oma pohmelli, torkasime odaga läbi Unemati ja sukeldusime uuesti bingo, disko ja kasiino maailma, kus figureerisid peale meid kõige kummalisemad elusolendid kõige erinevatest maailmanurkadest, kellede mõttemaailm jäi mulle väga ähmaseks ja arusaamatuks. Palju arusaamatumaks, kui näiteks Indoneesia imetillukesel saarel elava erakliku kalamehe mõttemaailm, kes näeb elus esimest korda valget inimest.

Arvan, et tegemist on ka minupoolse mõistmatusega - olen lihtsalt väga vähe suhelnud Tallinn - Stockholm kruisirahvaga. Aga nalja sai palju ja teise päeva hiline hommikutund leidis meid jällegi- mis seal salata juba tuttava jukeboxi kõrvalt joomas.. seekord vist jägermeistrit.. või oli see vodka.. Tequila igastahes mitte, see oleks mulle meelde jäänud.

.

Ja kui ma ka peaksin unustama või kahetsema kõike, mis ma olen kunagi teinud, mäletaksin ma ikka, et nägin kord lohede lendu läänesaarte loojangutuules, ning sellest oleks mulle küll..

J. R. R. Tolkien