teisipäev, 24. märts 2009
hetk elust enesest
Seltskond pummeldab ja tõmbab narkot kusagil korteris. Mingil hetkel saab alkohol otsa ja enamus rahvast läheb poest seda juurde tooma. Korterisse jätavad nad maha ainult ühe väga nokastanud ja pilves vennikese, kes on ennast diivanile kerra tõmmanud. Mingil hetkel, kui korter tühi, lööb pilves tegelane silmad lahti. Ta tunneb, kuidas ta väljub oma kehast ja meeldiva kergustundega hõljub läbi õhuruumi lae poole. Üleolevalt silmitseb ta oma diivanil lamavat ja sellel hetkel üsna mõttetut keha. Meeldivas kerges eufoorias lendleb ta ümber laelambi. Mingil hetkel hakkab tal elutoas igav ja ta hõljub mööda korterit edasi - teistesse tubadesse ja seejärel kööki..
Vahepeal tuleb ülejäänud seltskond koos napsupudelitega tagasi ja ruumi kokkuhoiu mõttes tassivad nad diivalil laiutava tüübi magamistuppa voodisse. Pidu jätkub.
Kui kehast väljunud tüübil on köögis ringi lendamisest juba kopp ees, otsustab ta hõljuda tagasi suurde tuppa, et oma kehasse naasta ja ka peost osa saada. Aga elutoas ootab teda ees tema elu suurim šokk - keha on kadunud! Paanikas rabeleb ta ringi põranda ja lae vahet ja üritab ennast rahvale nähtavaks ja kuuldavaks muuta.. aga tulutult. Pärast väga pikka mõttetut rabelemist ja ahastuspurskeid, mida keegi ei näe, satub ta juhuslikult esikusse ja sealt.. oh imet.. paistab läbi lahtise magamistoa ukse voodis tema kallis keha! Imekiiresti siseneb ta sinna..
Arvake ära, kas see tegelane on veel kunagi elus ennast pilve tõmmanud?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar