Hea, kui keegi ütleb sulle nii.. jne..
Mind ajavad närvi igasugused säärased lööklaused nagu näiteks - "kõik inimesed on ilusad ja head!" See on kohutawalt võlts, sest enamus inimesi ei ole minu jaoks kaugeltki mitte ilusad ja head. On mõningaid erandeid. Jaotan inimesi mitmesse kategooriasse.
Number üks: alla ühe käe sõrmede võib neid inimesi loetleda, kes tähendavad minu jaoks kõike. Olen miljon protsenti kindel, et nad on minu jaoks lojaalsed ja samuti olen mina seda nende jaoks. Nad on Sõbrad, kellega võib kõike arutada, ilma, et nad sind hukka mõistaksid. Samuti võib neile rääkida oma kõikidest salajastest ja mitte alati aatelistest mõtetest, ilma, et nad sind hukka mõistaksid. Nad tulevad sulle appi siis, kui sa ei ole neid palunud. Lihtsalt nad saavad kuidagi telepaatilisel teel aru, kui sa abi vajad ja tõttavad sulle appi. Ja nad tulevad sulle alati appi, kui sa neid palud, sest see on ju loogiline, eksole. Samuti on sul nendega alati hea koos olla.
Number kaks: on hästi palju igasuguseid aegade jooksul tekkinud toredaid tuttavaid ja töökaaslasi, kellega suhtled meeleldi, kui nendega kokku saad. On asju, mida võib nendega arutada ja asju mida pigem ei arutaks. Paljud nendest inimestest peavad ennast sinu sõbraks, kuid ise sina seda tunnet täielikult ei jaga, samuti ei kipu neid läbinisti usaldama. Sest sa tajud alateadvuses, et nad ei saaks sinust aru, kui sa ennast neile lõplikult avaksid. Ja sellepärast polegi vaja seda teha. Aga on soe sõprusesarnane tunne ja see on hea, sest sooja tunnet on meile kõigile vaja.
Number kolm: kindlasti on maailmas palju ja toredaid inimesi, keda sa ei tunne. Kellega sa põrkad kokku näiteks kaubanduskeskustes või tänaval. Ta müksab sind oma poekäruga kogemata ja kui sa oled väsinud ja pahas tujus, siis heidad talle kurja pilgu. Mida ta pole ära teeninud. Aga tegelikult on nad toredad ja targad. Sa lihtsalt ei tea seda. Tihti reisimas käies põrkad selliste inimestega kokku pidevalt ja siis sa imestad... oi, kui palju on maailmas lahedaid inimesi! Asi on lihtsalt selles, et väljudes rutiinist, käid ringi ise avatud meeltega ja rõõmsa olekuga, mis teeb ka sind ennast meeldivaks teistele inimestele ja samuti oskad sa ise märgata kõike meeldivat teiste inimeste sisemuses. Sest maailm on suur ja lai ja inimesi on maamuna peal palju.
Aga on ka palju rumalaid inimesi: ma ei hakka täna kirjutama kurjadest ja pahadest inimestest, kes röövivad, varastavad, tapavad ja teevad muid sääraseid väga halbu asju. Räägin lihtsalt hallist massist, sest neid on minumeelest kohutavalt palju. Iga päev, kui vaatad paremale, vasakule, tänavale, poodi või jälgid inimesi oma töökohas, torkavad nad trobikondade viisi silma. Või kui vaatad telekat või kuulad raadiot.. kurat, kas ma tõesti arvan endast liiga hästi!?
Nomaaeitea.. ei usu kah. Minu arvamus on siiski selline, et paljud inimesed on kitsa silmaringiga, napakad, ebaadekvaatsed ja kohutavate käitumismaneeridega. Ma ei tea, kas see on minu viga, et ma ei oska maailma vaadata läbi roosade prillide nii, et tunneksin, et "kõik inimesed on ilusad ja head!"
Olen vist ülbe ja paha.
Aga muudest ja maistest asjadest. Olin ja olen haige juba väga pikka aega. Polegi nii haige olnud vist lapsepõlvest saati. Näiteks eelmine reede käis mu perearst mul kodus ja tahtis mulle kutsuda kiirabi ja mind haiglasse toimetada. Põhjusel, et palavik oli mu siis 40,4 ja mu nahale oli tekkinud mingi allergiline loove ja ma nägin välja nagu üks väga korralikult keedetud vähk - ühtlaselt tulipunane. Vihkan haiglaid. Enne otsustava kõne tegemist palusin oma arsti, et ta istuks minuga koos maha ja arutaks seda teemat - et saaks ikka läbi kuidagi ilma haiglata.. Õnneks see ka nii läks.
Vihkan meie riigi haigekassa süsteemi. Asi selles, et need inimesed, kes ei oska nõuda ja rusikaga lauale põrutada jäävad ilma paljustki vajalikust. Eriti hetkel, kui kokkuhoid on nii püha ja päevakorras, kui katoliiklastele Neitsi Maarja. Näiteks üks mu tore töökaaslane käis oma perearsti juures sama viiruse-haigusega, mis minulgi (eks me kõik nakatasime üksteist) ja tema perearst saatis ta pikalt ja väitis, et on täiesti töökõlbulik. Et iga pisipahatunde pärast haiguslehte ei kirjutata. Alles siis, kui ta tööjuures siruli kukkus, sai ta ka haiguslehe.
Mina olen jällegi nii paha inimene, et nõuan oma õigusi rusikad püsti, kui tunnen, et need on mu õigused ja seda on mulle vaja. Tavaliselt see ka mul õnnestub. Ja mis jama selle uue kokkuhoiu seadusega on, mis jõustub 01.04.09?! Kolm esimest päeva haiguslehe ajal oled täiesti tasuta siruli kodus. Viis järgmist päeva on kohustatud maksma kinni sulle tööandja. Ja edasi juba haigekassa. Tekib küsimus, miks maksan oma sotsiaalmaksu? Sest tavaline külmetushaigus kestabki kõigest nädalakese. Nagu keegi tahaks vabatahtlikult viibida haiguslehel! Kurat! Tekkis mõte, et palju rentaablim oleks koguda kogu maks, mis makstakse minu eest haigekassasse, oma isiklikule pangaarvele ja kasutada seda terve elu, kui vajadus tekib, makstes siis tasulistele arstidele. Sest tegelikult olen seda niikuinii tihti teinud, kuna riiklike arstide juurde on kohutavalt pikad järjekorrad ja abi pole sealt kah tihti saanud.
Aga vahepeal oli ka naistepäev ja oh üllatust, üllatust! Mikk tuli terve sületäie roosidega ja küpsetas meile Heleniga lõhepiruka.
Eile jõudis kätte ka kevade aga ma ei tunne selle hõngu.. Täna paistis küll päike, käisin oma bronhiidiga pääsküla ujulas ujumas ja aurusaunas mürke välja higistamas. Ikka polnud kevade tunnet. Kuramus, nüüd tean mida hoopis ootan - suve!
Tahan oma saarele! Ehh, siin siis kah üks väga hea lugu..
Ja lõpetuseks veel üks mõttetarkus, mis hetk tagasi mu peast läbi vilksatatas: Me ei saa kontrollida oma tundeid aga saame kontrollida oma tegusid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar