kommunikatsioonist

Suhtlemine või selline.. väga lihtne ju tänapäeval. Võtad mobiili kätte ja helistad. Kohutav pettumus ja ka natsa viha/solvumist, kui teinekord kellegil telefon väljas. Või hämmeldus, kui telefon kutsub ja vastu ei võeta ja ka hiljem tagasi ei helistata. Sest selliseid asju juhtub siiski haruharva. Sest isegi, kui sul on vaja kedagi kätte saada, siis alati on olemas selle inimese lähedaste sõprade numbrid, kes omakorda annavad edasi teate sellele inimesele, kes kogemata magas sellel hetkel, kui sa talle helistasid. Sest mõelge nüüd ise välja üks inimene oma tutvusringkonnas, kes ei oma mobiili. Kui ta just ei ole imik või seniilne vanur.
Aga mõelge veel sellele ajale, kui mobiile ei olnud.. või eriti ei olnud. Siis, kui isegi Tallinna linnas oli haruldus kodutelefon. Lausa luksus - oo, mu tuttaval on kodus telefon! See oli lahe ja ka kasulik. Mäletan, kuidas elasin siin oma majas ja oli vaja kiirabi kutsuda.. või isegi paar korda elus tuletõrjet. Meie rajoonis oli vaid ühes majas kodutelefon ja selle toreda tädi nimi oli Elfriide. Ja alati ta lasi meid oma tuppa, kui helistasime ta väravakella kasvõi öösel, sest ta juba teadis, et siis on vaja kasutada tema telefoni hädaabikõnedeks. Loomulikult oli ka ca pool kilti kaugemal mu kodust telefoniputka, aga see oli alatasa puruks pekstud ja ei töötanud.
Lahe aeg oli, kui tagantjärgi meenutada. Sõpradele sai külla mindud tihti ehkupeale. Et kas on kodus või mitte. Koputasid uksele või lasid popimates kohtades uksekella. Siis pinev ootamisemoment.. kui keegi ei tulnud uksele, siis kobisid pettunult koju tagasi. Või joppas.. voilaaa!
Aga sa olid harjunud sellisete asjaoludega ja polnud hullu midagi. Hetkel täiesti arusaamatuna tunduv teema, eksole?
Mobiiltelefon on tegelikult lahutamatu asi sinust. See on nagu sinu süda, maks või küljeluu. Kui selle aku saab tühjaks, siis on tihti tunne nagu oleksid üle elanud väikese südamerütmihäire. Appi, mis küll nüüd saab!!
Kunagi ammu juhtus selline asi mu tööjuures, et helistas üks töötaja mulle ja palus mult abi, kuna ta arvuti oli kokku jooksnud ja ta ei osanud teha hommikul bilanssi. Ütlesin siis talle, et tehku see käsitsi, paberile. Küsis, et mismoodi. Vastasin siis talle, et vanasti tegid kõik inimesed selliseid asju käsitsi ja ei ohkinud.. ja said ikka hakkama. Sellepeale vastastati mulle (ei old ta kah suu peale kukkunud), et kui nii vanasti oleks selline probleem juhtunud, siis poleks üldse olnud telefone, millega seda probleemi edastada..
Jep :) õigus tal.
Aga hetkel vihastavad mind kõigerohem välja need tegelinskid, kes tulevad sulle ukse taha koputama, ilma ettehelistamata. No kuramuse-kurat. Siiani elan siiski veel hoolimata rohketest röövidest, vargustest ja majanduslangusest sellises stiilis, et ei lukusta oma uksi. Ja siis tuleb koputus. Ignoreeriks seda täiega, kui oma laiskusest poleks ust lahti jätnud.. aga kui tuleb järgmine koputus, siis venitan oma hommikumantli selga ja lähen uksele.. ja siis heal juhul näed seal oma tuttavat.. kelle näo kohe mõnuga täis sõimad, enne, kui ta oma tuppa kutsud. Miks sa loll mulle ette ei helista? Tee kasvõi rotikas, kui rahast kahju on! Halvemal juhul näed ukse taga oma naabrit, kes elab suga ühes majas ja ärkab ebaloomulikult vara ja tundub, et see info edastamine ukse taga tuleneb puhtast õelusest.. jaaa ta ju kaa teab mu mobiili numbrit!
Aga mis ma ohin, kunagi käisid siinkandis ka pidevalt Jehhoovatunnistajad.. ja need inimesed ärakavad juba koos kanadega.. või äkki ei maga üldse..