minu jaan

Miks juhtub alati nii, et kui sa tahad ja plaanid ennast hästi välja puhata enne tähtsat sündmust ja varakult magama minna, ei õnnestu see paljudel ja põhiliselt ühel põhjusel, millel lühidalt nimeks siis - napsupudel.

Või juhtub seda ainult minuga..? Või tegelikult ei tahaks seda kah päris uskuda. Aga juhtus nii, et minu töölt vabakskaubeldud nädalake, mille sisse sattus ka jaanipäev ja mille kavatsesin veeta Norras oma sõpradel külas olles, algas just nõndaviisi. Koju jõudes leidsin eest lõbusa seltskonna, kellega kohe koos veini lürpima kukkusin, selleasemel, et asjalikult asju pakkida ja õigel ajal põhku pugeda. Iga klaasi järgi kuulutasin kõva häälega - vot nüüd tõusen püsti, pakin asjad ja lähen magama! Aga ikkagi juhtus nii, et asjad sai pakitud mõni tund enne lendu, see lõik minu elust on suht ähmane ja peale tunnist uinakut äratas mind juba minu tore ja kaine sõbrants, et mind lennujaama sõidutada.
Ka lennujaam oli kuidagi ebamaine - inimesed olid sõbralikumad ja teistsugusemad, kui tavaliselt. Ainult Tallinn - Oslo lennul minu kõrvale sattunud viie sentimeetriste võltsküüntega daam klõbistas närvisliselt oma küüneotsi vastu eesistuja seljatuge, kui tellisin tavalise hommikusöögi asemel kaks minibaari saaremaa viina ja õunamahla.

Vahepeatus Oslo lennujaamas..

Väike reaasustunne jõudis kätte alles siis, kui olin Oslos tunnikese passinud ja hakkasid tekkima kerged pohmeluse ilmingud. Ja väsimus. Oleks tahtnud vana hea kombe kohaselt oma truu reisikaaslase - fliisteki, mis mul alati käsipagasis, põrandale laotada ja natuke silma looja lasta. Aga selleks ajaks juba kaine mõistus ütles, et see oleks ääretult rumal tegu olnud, kannatada oli jäänud veel 3 tundi, mis küll tundus selhetkel üüratult pikk aeg. Naeruväärne, kui nüüd tagant-järgi meenutada. Mina, kes olen lennanud kaugemasse sihtpunkti kolm ööpäeva, kolme erineva lennufirmaga ja bussidega, vahetades lennujaamu, vedeledes lennujaama põrandal ca 24 tundi oma järgnevat lendu oodates.. olen vist siin Eestimaal liiga kaua mandunud.. Õnneks aitas mul aega surnuks lüüa üks rastapatsidega Saksast pärit tegelane ja peale seda, kui ta oma lennule oli kimanud, siis ei olnud ka minu boarding time enam mägede taga.

Teine peatus oli mul seekord Kristiansund. Kui eelmine kord sõideti autoga mulle Oslosse enam-vähem samast kandist vastu, siis seekord lendasin peaaegu oma koduõuele. Ja elamine asetses Kristiansundi linnas fjordi külje all, kust hommikuti, õhtuti ja öösiti sõitsid mööda väga suured või väga väikesed laevad, kaubalaevad ja purjekad.

Selle nädala jooksul jõudsime kolada läbi ümbruskonna suvise Norra, mis oli veel meeldejäävam, kui talvine Norramaa. Üks kauneimaid kohti, kuhu me talvel halbade teeolude tõttu ei jõudnud, oli Geirangeri fjord, kuhu sõitsime seekord pühapäeva hommikul ja jõudsime paraku tagasi alles esmaspäeva hommikul. Eks ikka omaenda rumaluse tõttu, kuna oli vaja jääda liiga kauaks ilusaid vaateid passima ja nii magasimegi maha viimase praami, milletõttu ringiga autosõit võttis aega peaaegu terve öö.

Aga Geirangeris sai autoga sõita maailma servale! Teed ääristamas ebamaiselt müstilised jäätunud mägijärved, kust jääpragude vahelt peegeldusid tükati mägede siluetid. Tippu jõudes avastasime ennast liustike ja mäetippude vahelt pilvede keskelt. Ümberringi sätendas lumi, aga soe oli ja päike paistis, sest oli ju polaarpäev!

Aga seitse päeva on vastikult lühike aeg ja.. jällegi.. hüvasti Norramaa!