et see näeks välja nagu luuletus.
Tahaks arvata, et mul on midagi öelda..
selle kohta, mis toimub minu hinges ja südames.
Mul on häbi.. paljude asjade pärast..
Nii enda nõrkuse, kui ka pealiskaudsuse, mis tihti on meie kaitsekilp.
Sest kuidagi on ju ennast kaitsta vaja.. mismoodi..? Vastake kes oskab? Aga tegelikult ei peaks see olema sedamoodi..
Ja vot see ongi nii keeruline.
Sest tegelikult tahaks olla selline lihtne ja vaba..
Looduslaps, kes armastab kõiki ja kõike
Mööda maailma rännates on seda nii selgesti näha, et nõndaviisi elades on võimalik olla õnnelik.
Aga kahjuks saada lambist vabaks kõigist muredest ei ole lihtne,
sest see on progress, mis vajab rohkem tööd, kui tavaline sõrmenips.
Tuleb avada kõik enda kolm silma..
ja mitte pettuda selles, mida sa näed.
Vaata ja ära pigista ennast kramplikult kokku, sest kõik, mida sa näed on vaatamistväärt.
Ploki ära eos enda sees sellised tunded, nagu kartus ja kibestumus ja kadedus.
Ja kui sa lõpuks saad aru, et oled säärastest tunnetest vaba, siis näed sa enda ees avanevat..
fantastilist maailma, täis harmooniat, sõprust ja imekaunist muusikat..
Ja see ei ole teine dimensioon.. usu mind!
Sest selline koht on ka olemas siin maailmas.
Aga raske on sinna jõuda ja veel raskem on sinna ka jääda.
Aga olen kindel, et ükspäev see mul ka kindlasti õnnestub..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar