ma tahan!

Ma tahan, et muusika mängiks nii kõvasti, et ma ei kuuleks oma mõtteid.
Ma tahan, et mul oleks rohkem aega tegeleda kõige sellega, mis mul plaanis.
Ma tahan, et ma ei väänaks kogaeg oma jalgu välja nii, et ma ei saa tegeleda nende asjadega, mis mulle meeldivad. Kas ei ole siis täiesti ülekohtune saatuse poolt see, et ma juba kaks korda sileda maa peal olen ennast lombakas väänanud. Lihtsalt mingi lohaka sammu tagajärjel käib jalg nõksti väljapoole ja sekundiga on kederluu paistes mis kole. Kas on tegemist halva karmaga või olen ma tõesti hädapätakas, kes isegi käia ei suuda?
Ma tahan, et mulle ei öeldaks enam kunagi - sa kõnnid nii lohakalt!
Ma tahan, et mulle lähedased inimesed ei näägutaks mu kallal.
Ma tahan olla mitu, mitu kilo kergem, ilma, et ma oma õgimisest loobuma peaksin.
Ma tahan jälle minna reisile.
Ma tahan mitte vastutada paljude asjade eest.
Ja ma tahan endale ehitada "hipiaeda," mille kohta on mul nii selge pilt silme ees, aga mida maha laidetakse, kui ma seda kirjeldan. No kurat! Ma teeksin endale laheda aiaplatsi, kus kõik mu sõbrad ja tuttavad ennast mõnusalt tunneksid. Ma nii kujutan endale seda vaimusilmas ette. Ja miks ma peaksin hoolima sellest, et see ei sobi korraliku Nõmme aedlinna malliga kokku? Tähtis on ju see, kuidas mina ise ja mu sõbrad ennast seal tunnevad. Minumeelest pubekal on tähtis see, mida teised räägivad, täiskasvanud inimene teeb nii nagu ise tahab. Tahan oma Aasia purjeriidest kiikesid ja madalat paekivist ümmargust lauda ja alati, kui külalised tulevad, võtan padjakapist välja padjad ja kõik tunnevad ennast palju mugavamalt, kui plasttoolidel või pakkudel istudes.. millegipärast tundib mulle, et mul on nii kuradi õigus.. jaaah..
Aga teen ära - kaevan, ehitan ja kõpitsen ja siis on vähemalt enda tehtud. kaunikene..