Imelises mägedelinnas Cuencas sõbrunesin õhtusöögi ootel naaberlauas istuva vanamehe ja tema koerakesega. Koerakese nimi oli pikk ja keeruline - tegelane mingist Itaalia ooperist. No andke mulle hetkel andeks - ei jäänud meelde. Koera peremees tegeles loomulikult muusikaga ja tema nimi oli lihtne - Jose.
Rääkisime Cuencast, Hispaaniast ja ka tibakese Eestimaast. Ta armastas Cuencat ja sellepärast oligi ta kolinud sinna linna vanduspõlves. Väga värvika ja domineeriva persoonina, tundsid teda kõik kohalikud tegelased, eriti restoraniteenindajad ja püsikülastajad. Koerakesele serveeriti lemmikpalasid portselanist kausikeses. Samuti toodi Jose`le ette suured vaagnad mereande. Sest tundus, et ta oli seal restoranis igaõhtune külastaja.
Õnn meile, sest sain tema käest infot, ilma milleta ei oleks osanud paika panna seda järgmist marsruuti nende imeliste järvede äärde, milledest fotod allpool.

Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar