Teen oma tavalisi asju. Koristan ja kütan. Pesen pesu ja roogin lund.. ok, mu lumelabida vars läks katki - homme ostan uue. Ja vahepeal surfan netis ja leian hämmastavaid asju. Näiteks nagu Portugali BOOM festivalil esinenud bändi wapaq lingi. Kus vaid mõned hämmastavad lood ja live videod. Ühe paneks kohe suurelt vaatamiseks välja.
Ja ma rokin üksi oma arvuti taga.
Siis jälle kütan ja koristan ja tsekkan oma maile, mis seotud tööga.. Kell on juba kaks.
Ja siis tuleb mu tuppa mu poeg ja puhub muga paar sõna juttu. Jutt areneb diskussiooniks. Huvitav on. Ja mingi hetk ta soovib head ööd ja ma jään siia üksi. Ei ole veel soovi magama minna, tahaks vestelda aga ei viitsi seda teha msn-i või skype kaudu. Ja nii ma siin vestlen siis üksinda, kirjutades seda jura, mis on hetkel mu peakolus.
Maksin arveid enne. Julm tegevus. mis ajab mind alati masendusse. Aga sellised tegevused on vaja teha alati üks kord kuus - südant rindu võttes. Ja siis on kergendus missugune. Missiis, et raha pole enam - kuidagi ikka hakkama saab. Alati saab.
Aga mul on kirjutuslaual kolm sahtlit. Üks on lepingute ja arvete sahtel. Teine pudi-padi sahtel. Kolmandasse topin juhtmeid ja suvalist kila-kola. Pudi-padi sahtlisse viskan vahel A4-le kirjutatud meeleolu meeneid. Täna jäi mulle üks silma, kui otsisin ühte arvet, mille arvasin sahtliga segamini olevat ajanud. Lugesin seda. Täiesti Hullu Meelne vana-vana tekst. Miks ma selle kirjutasin? Poleks see tekst nii vana, siis ei julgeks ka seda siin avaldada. Aga selline see siis oli:
"Istun oma arvutitoolil ja üritan kõigest väest leida pealkirja oma järgmisele reisikirja peatükile. Loomekriis -
Vaatan lootusetu pilguga enda ümber, et saada pisukestki inspiratsiooni - laual vedeleb eile tühjaks joodud konjakiklaas, milles sinna topitud tomatisüdamik..
Tumba mu kõrval, millele visatud õhuke suveseelik, mille peal läpakahiir.. no miks ta seal on, ma ei tea.."
Ja ma mul tekib täielik imestus, miks ma sellise mõttetuse olen kirjutanud kunagi paberitükile. Veider, veider, veider.
Äkki ma siiski olen normaalne mõnes mõttes ja mingis mõttes lihtsalt veider. Või nagu ma kirjutasin facebooki ühe kena inimese luuletuse.. oot, ma otsin selle kohe üles..
Sa ära endast nõrgemaid põlga
või neid, kes on omamoodi.
Ei tohi kõik olla ühte malli..
sest maailm nõnda kord loodi
Ka vaimuhaige jutus on mõte
ka nõdrameelse tõdedel on ramm
sest tea, et geeniusest idioodini
on vaid tilluke samm.
See, ma loodan, et ei käi nüüd päris minu kohta, kuid vahel, kui kipun segast peksma, siis lohutan ennast selle luuletusega..
Aga laseks veel nüüd ühe ilusa ja vanaaegse loo, sest Cat Stevens on minu lemmik. Minu Shamaan Helen tõi ta minu kõrvu, vot..
Ja ma rokin üksi oma arvuti taga.
Siis jälle kütan ja koristan ja tsekkan oma maile, mis seotud tööga.. Kell on juba kaks.
Ja siis tuleb mu tuppa mu poeg ja puhub muga paar sõna juttu. Jutt areneb diskussiooniks. Huvitav on. Ja mingi hetk ta soovib head ööd ja ma jään siia üksi. Ei ole veel soovi magama minna, tahaks vestelda aga ei viitsi seda teha msn-i või skype kaudu. Ja nii ma siin vestlen siis üksinda, kirjutades seda jura, mis on hetkel mu peakolus.
Maksin arveid enne. Julm tegevus. mis ajab mind alati masendusse. Aga sellised tegevused on vaja teha alati üks kord kuus - südant rindu võttes. Ja siis on kergendus missugune. Missiis, et raha pole enam - kuidagi ikka hakkama saab. Alati saab.
Aga mul on kirjutuslaual kolm sahtlit. Üks on lepingute ja arvete sahtel. Teine pudi-padi sahtel. Kolmandasse topin juhtmeid ja suvalist kila-kola. Pudi-padi sahtlisse viskan vahel A4-le kirjutatud meeleolu meeneid. Täna jäi mulle üks silma, kui otsisin ühte arvet, mille arvasin sahtliga segamini olevat ajanud. Lugesin seda. Täiesti Hullu Meelne vana-vana tekst. Miks ma selle kirjutasin? Poleks see tekst nii vana, siis ei julgeks ka seda siin avaldada. Aga selline see siis oli:
"Istun oma arvutitoolil ja üritan kõigest väest leida pealkirja oma järgmisele reisikirja peatükile. Loomekriis -
Vaatan lootusetu pilguga enda ümber, et saada pisukestki inspiratsiooni - laual vedeleb eile tühjaks joodud konjakiklaas, milles sinna topitud tomatisüdamik..
Tumba mu kõrval, millele visatud õhuke suveseelik, mille peal läpakahiir.. no miks ta seal on, ma ei tea.."
Ja ma mul tekib täielik imestus, miks ma sellise mõttetuse olen kirjutanud kunagi paberitükile. Veider, veider, veider.
Äkki ma siiski olen normaalne mõnes mõttes ja mingis mõttes lihtsalt veider. Või nagu ma kirjutasin facebooki ühe kena inimese luuletuse.. oot, ma otsin selle kohe üles..
Sa ära endast nõrgemaid põlga
või neid, kes on omamoodi.
Ei tohi kõik olla ühte malli..
sest maailm nõnda kord loodi
Ka vaimuhaige jutus on mõte
ka nõdrameelse tõdedel on ramm
sest tea, et geeniusest idioodini
on vaid tilluke samm.
See, ma loodan, et ei käi nüüd päris minu kohta, kuid vahel, kui kipun segast peksma, siis lohutan ennast selle luuletusega..
Aga laseks veel nüüd ühe ilusa ja vanaaegse loo, sest Cat Stevens on minu lemmik. Minu Shamaan Helen tõi ta minu kõrvu, vot..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar