igatahes..

Ma nüüd natuke mõtlen, mida kirjutada.
Ahh jah, mu laps sõidab aastaks Austraaliasse. See on ju tore, kuigi hakkan nendest veidratest nägelustest ja ka headest hetkedest kindlasti hirmsasti puudust tundma. Eekõige sellest, et oma laiskusehetkel ei saa enam voodist täiest kõrist lõuata: Iiiivoooo!!!
Mida ta niiväga vihkab, et ükskord prahvatas tigedalt mulle, et kavatseb oma nime ära vahetada..
Tegelikult on elu olnud ilus ja vahepeal ka natuke paha. Aga ei ole põhjust kriunumiseks, sest kriunumine on üdini negatiivne ja ka nakkav. Nagu mingi hull nakkushaigus ja lõpuks hakkavad kõik sust eemale hoidma, sest keegi ei taha ju haigeks jääda.
Käisin Annikaga Haapsalus Valget Daami vaatamas. Üdini positiivne üritus. Alates toredast väljasõidust ja kiirparkimisest kusagile Haapsalu kõrvaltänavale, kus ka autos ööbisime. Võnnu tänav oli vist nimi.. nu ei mäleta täpselt. Palun sügavalt vabandust nende toredate naabrite käest, kes meie pisikest pidu olid sunnitud välja kannatama ja tänama selle eest, et nad meile korrakaitsjaid ei kutsunud..

Peale etendust kobisime Lennujaama. See selline tore koht, kus saab juua, tantsida ja lõbutseda. Seda siis seal ka tegime.. Lõpuks, kui otsustasime koju (autosse) kobida, siis pühkisin elegantse käeliigutusega oma triibulise üleõlakotiga näitlejate laua jookidest puhtaks. Ausalt.. täiesti kogemata ja jube häbi oli. Korvasime siis moraalseid ja materiaalseid kahjusid ja lahkusime, üritades sirgelt tippida.. algul teadmata suunas.. üritades leida Võnnu tänavat.. või iganes mis nimi ka sellel oli. Loomulikult leidsime üles oma autost kodu, tehes eelnevalt igasugu huvitavaid peatusi, kas vesteldes kohalike napsitanud tegelastega, või leides huvitavaid silte ja plakateid, kus oli ju vaja ka poseerida.

Kui olime teinud üles oma imemugava voodi auto tagaosas, siis hakkasid meil taksoga käima külas külalised, kes tahtsid pakkuda meile öömaja ja võtsid koos meiega loomulikult paar turgutavat viinapitsi. Nende meelehärmiks olin aga mina kusagile väga hoolikalt ära paigutanud meie autovõtmed nii, et pimeduse varjus oli võimatu neid üles leida. No ikkagi kusagile kindlasse kohta. Üldiselt see pisiasi ei morgendanud meid - saatsime viimased külalised taksoga koju ja keerasime ennast oma pessa magama.

Millegipärast avastasin autosse ronides, et Annika oli meie suure voodi aknale kirjutanud tagurpidi PEACE ja sinna alla üritas näpuga udusele aknale kirjutada ka tagurpidi YOKO ONO. Mis tal kuidagi välja ei tahtnud tulla ja mille peale ta vist natuke solvus nii, et mõne hetke pärast oli tahaaknale kirjutatud õigetpidi YOKO ONO KILL YOU

Hommikuäratus oli ka meeldiv, keegi lahke inimene pistis oma pea kõrvalistuja esiaknast sisse (seda akent me ei saanud sulgeda kadunud võtmete pärast) ja hõikas meile mingi meeldiva hommikutervituse. Nagu naksti leidsime oma väga kadunud võtmed juhiistme alt üles, kuigi olime oma külalistega koos sobranud läbi selle koha eelmine öö vist paarkümmend korda. Aga jällegi leidis kinnitust see vanarahvatarkus, mida ma enne magamaminekut olin muretult lausunud - hommik on õhtust targem. Ja nii saigi siis pakitud kokku oma mustlaslaager ja sõidetud toredale võõrustajale külla, et ikka nautida veel seda mõnusat Haapsalu fiilingut.

Paljude toredate inimestega sai tuttavaks saadud. Naerulihased sai valusaks naerdud. Lossipargis sai ennast muru sees veeretatud..

Ja kui ma hommikul vetsu läksin, siis ehmatas mind peaaegu surnuks üks käsitsi heegeldatud inimesesuurune puudel, mis oli uks külge naelutatud ja jõllitas mind elava koera pilguga..

Ohh, ja kojuminek laabus ka nii kenasti.

Kuna ma tundsin, et ei ole oma tippvormis, et rooli istuda, siis jalutasin kenasti pühapäeva pealelõunal Tallinna maantee äärsesse bensiinijaama ja palusin lahkete inimeste käest abi. Kurtsin neile oma muret - nimelt, et mul on küll auto aga puudub juht.. äkki keegi on nõus mind abistama, tahaks ju kangesti Tallinna minna. Ja loomulikult leidub lahkeid inimesi, tänan veelkord tagantjärgi südamest. Sellest ka väike mõttetargutus - ei ole elus väljapääsmatuid olukordi, tuleb vaid julgelt küsida, ära karda, kui sa viisakalt küsid, siis peksa sa ei saa..