elu

Mingi aeg tagasi mõtlesin siin arvuti taga, et peaks kirjutama. Sest nii palju emotsioone on, aga ma ei tea, kuidas ja kas on sünnis neid avalikuse ette tuua.
Just hetk tagasi hakkasid jalad külmetama, kuigi kaminas praksub ammu juba hele tuli. Aga mul on selle vastu salarelv - krahmasin kirjutuslaua riiulist oma villased sokid, mis on kootud mu sõbra Janne kätega ja milledega olen paterdanud suviti õues ja eriti nüüd talvel- on mul neist niii palju abi olnud. (ükskord kuuvalguses nad isegi helendasid:))
Nonii - nüüd sokid jalas, üritan ritta seada oma segaseid mõtteid.
Mõtlesin päeval juba, kui tööd tegin, et peaks kirjutama midagi siia. Sest vahel on see väljund oma pingete maandamiseks. Kirjutad - ja asjad saavad palju selgemaks. Samas ka tiba ohtlik, kuna paljud inimesed, kes on su tööga tihedalt seotud, vaatavad sind hiljem kui kuutõbist.. nu on juhtunud ka nõndaviisi..
Tegelikult oleks ma pidanud panema selle peatüki pealkirjaks "kas ülekohus seisab kotis?"
Ei taha kirjutada kurjadest asjadest, aga vahetevahel on elu lihtsalt kuri. Ja kuigi me ohkame kergendunult selle üle, et ei ole enam kolmandat maailmasõda ja me oleme sündinud õnnelikul ajastul, siis vahetevahel tegelikul me ei hooma seda, et see pisike "kodusõda" võib ka toimuda meie oma nina all. Koos pommitamise ja varjupaika ronimisega. Oma kodu kaitsmisega. Ja hirmutundega, kui pead pimedas oma autost minema oma ukseni. Mitte, et ma oleksin arg inimene. Oleks päris sõda käes, siis võtaksin kätte suure relva ja tulistaksin vaenlasi, kes mulle vaenulikult vastu tulevad. Kuigi arvan, et pigem tulistastaksin neid kummikuulidega, sest ei kujutaks ette Päris tapmist. Aga mida teha nüüdisajal? Isegi pesapallikurikas on välistatud. Kuigi mul ei ole seda. Ja nüüd ma hiilingi oma majja pimeduse varjus nagu varas. Sest otse näkku ähvardusi ja ka anonüümseid ähvardusi on tehtud mitmeid. Ja ka tillukesi sakutamisi minu hirmutamise nimel. Sellistes olukordades tihtipeale tahaks korraks imeväel omada Arnold Swarchenegger`i rammu, et saaks tõsta üles selle rottmehe ja talle rahulikult silma vaadates öelda: hasta la vista....
Ma armastan oma kodu! Ma ei taha siit välja kolida! Ma ei allu igasugustele provokatsioonidele! Ma tahan seda saavutada nõndaviisi, et ma ei peaks tegema mingeid sulitempe, sest ma usun sügavalt Karmasse! Ülekohus ei seisa kotis! Ma armastan Pedajat, sest mu vanaisa ehitas selle maja ja ta viimased minule meelejäävad sõnad olid: Marge, see on hea koht elamiseks, hoia seda.
Juhtus aga kuidagi nii, et mu ema ammu aastaid tagasi müüs ülemise korruse Võõrastele. Ja nad tahtsid aastaid, igasugu nippidega saada ka Minu ja Ivo alumist korrust endale. Tehes ülekohut. Tekitades kodusõja. Päevast päeva - kuust kuusse. Ma olen väsinud sellest, aga ma ei loobu.
Sest see on minu kodu. Ja siin on minu juured.

Millegipärast mulle meeldib just hetkel see lugu