koll kapis

Mul on vahel viimasel ajal selline tunne, et kogu minu maailm laguneb koost ja kukub mulle pähe. Ma arvan, et natsa sarnaseid tundeid on tundnud ka väga tugevad inimesed oma elu jooksul.
Ma olen olnud lähiminevikus organisaatori rollis. Ma olen üritanud hoida vee peal paljusidki asju. Ma olen lohutanud, muretsenud ja ka aidanud. Samas olen ka vastu saanud teatud inimeste käest sama. Aga vahel juhtub nii, et oled katki. Ja tegelikult, kui olles aus, siis see on siin see probleem, mida tuleb ise lahendada. Ja kindlasti ma teengi seda. Aga ikkagi tahaks kohutavalt kuulda hea sõbra lohutavat häält. Miks on minus küll nii palju alplust.. või vääruhkust sees, et ma ei suuda seda paluda?! Lihtsalt seda kõnelust.. mis aitaks mul yle saada hetkelisest hingeseisundist. Viimasel ajal olen tähele pannud enda juures eriti seda, et ma ei viitsi teha ilusaid sõnu oma eraelus. Tööteemad on teistsugused ja need ei lähe hetkelisse temasse, seetõttu, et see maailm on see, kus pean esinema ja olema tasemel. Ma olen esitanud vastikult ja jõhkralt avameelseid küsimusi oma niiöelda sõpradele, kes oma teesklusega mulle närvidele käivad. Samas ka olen võtnud oma kaissu (metafoorilises mõttes) neid persoone, kes on nii siirad ja armsad ja hingelähedased. Ma ei karda enam oma tundeid varjata. Ei negatiivseid ega ka positiivseid. Ma ei tea, kas see on halb või hea.. sest olen katki praegu.. aga kyll ma ennast kokku liimin juba varsti..

See lugu kaa