nonii

Mittesugugi meeldiv on see Eestimaa sügis-talv, võimis iganes see ka on. See, kuidas sumpad lumelögases mudas ja ei saa aru, kas rõõmustada või kurvastada, et ei ole märgatavalt tõsisemaid külmakraade. Aga täna koju tulla oli mul mõnus. Esiteks - oli soe, sest olin megatuld kaminas hoidnud pühapäeva hommikust saati. Ja siis täiesti heas meeleolus avasin oma meeldivas privaatsuses punase veini ja valasin kenakestki pool pokaali täis, täites ülejäänud klaasi coca-colaga. Kõlab labaselt, onju? Aga nii ma just tegin ja pole kellegi asi mind seepärast kritiseerida.. onju?
Rüüpan aeglaselt seda veini-coca kokteili udupeenest veiniklaasist ja näksin kõrvale mandleid. Ja ma tegin jälle kaminasse tule ja ma kaifin seda. Kuigi on soe, aga missiis. Saan akna lahti teha ja suitsetada omakrutitud tubakat. Selle tegevuse avastasin alles hiljaaegu enda jaoks ja tuleb tunnistada, et olen veel lapsekingades. Alati ei tule välja. Probleem on paberiga mässamises. Jube, kui palju paberit kulub algul, kui ilma mentorita õpid üksi suitsu kruttima. Lähvad nässu, näh..
Aga vahel tulevad välja sellised ilusad ja ühtlased pontsikud. Pruuni värvi kah, sest kasutan pruuni paberit. No silmailu peab kah ju olema..
Muhelen oma arvutitoolil ja olen rahul oma elukesega. Ma vaagin oma tundeid ja mingi hetk avastan, et ma vihkan oma naabreid. Isegi nüüd sellel heal hetkel. Nad on tülgastavalt vastikud ja käivad mulle närvidele. Surun maha negatiivse mõtlemise ja naeran omaette õnnelikku naeru. Sest tundes piinlikust oma negatiivse poole üle ja üritades seda kuidagi ajusoppides heaks teha, tunnen samas, et armastan meeletult enda sõpru ja lähedasi. Jällegi see Maailma kaaluvärk. Mingi kala peab alati kusagil olema ja ma ei ole siiani sellega rahul, et kõik asjad ei ole head.. aga see selleks..
Keegi laseb väljas rakette - need vihisevad ja paugutavad. Mingi tähistamisvärk või on lihtsalt kellelgi igav. Või on ta lihtsalt kerge püromaan. Näh, mulle meenus, kui üks mu hea sõber rääkis mulle, kuidas ta ca viieteistaastaselt oli salaja oma keldris valmistanud nitroglütseriini. Nii, et ema ei teadnud. Lihtsalt oma lõbuks - mitte, et kedagi õhku lasta. Aga keemia tunnist oli ta vist niimõnigi kord poppi teinud ja tal ei tulnud see koostisainete kokkupanemine hästi välja.. ma tänan taevast, et minu poeg sündis arvutinohikute ajastul, mil inimlapsed enam ei roninud suurte tehasekorstende otsa, ei mänginud manööverdavate rongivagunite katustel kulli ja ei valmistanud enda kodukeldris pomme. Ei murdnud jalaluid ja ei tulnud iga õhtu veriste muhkudega koju, kartes ema käest nahutada saada seetõttu, et - kas sa saad aru, et ma ei jaksa enam siduda su haavu ja tohterdada su muhke! Kas sul on aimu, kui palju maksavad sidemed ja plaastrid?!
Mul on ka häid uudiseid. Lendan täitsa üksi aprilli alguses Indoneesiasse. Seekord siis suht lühikene reisike - 20 päeva, aga eks see on ka hea. Salajane lootus on ka see, et äkki mu Suur Poeg on Austraalias nii palju selleks ajaks pappi kogunud, et saab mulle sinna külla sõita.
Uhh, kui hea tunne on, kui on olemas lennupiletid! On jällegi, mida oodata! Lendan tegelikult seekord lihtsalt - alustades küll Riiast, aga ainult kaks vahemaandumist ja mittemidagi eriti julma. Ma juba igatsen seda tunnet, mis valdab mind Denpasaris, kui astun nii tuttavast lennujaama uksest välja. Ja siis see soojus, sukeldumine ja snorkeldamine. Vaiksed õhtupoolikud veinipudeliga kiiges kiikumisega. Või rannaliival vedeledes.
Hetkel kostab õuest till-toll häält. Sellist nagu lennujaamades enne, kui mingi teade valjuhääldajast väljastatakse. See on nii südantsoojendav heli mu kõrvade jaoks, sest terve suvi viskasime seda heli kuuldes nalja - käes on lonksu aeg! Heli tuleb tegelikult rongijaamast, mis asetseb üsna minu naabruses. Ja see on hea, sest armastan seda kanti ja seda jaama ja rongide hääl on nagu muusika mu kõrvadele. Kibekiiresti kriban oma pudeli juurde ja segan omale teise veini-coca koksi. Traditsioone ei tohi muuta.
Taustaks mängib mul ülihea möödunud laupäeval raadio 2-es kõlanud Tallinn Express. Hea muusika ja .. hea.. et seltskonda pole. Sest niihea on vahel üksi olla omas kodus.