Suurlinn nagu ikka. Veitsa kombates ja mitte usalduslikult kätt andes alustasime meie oma tutvust. Tegelikult nüüd võin öelda, et mulle Ta meeldib. Istambul. Kohati isegi väga. Kuigi mitte ka mega väga väga, aga aega ei olnud ka nii palju, et päris südamesõpradeks saada, kõigest neli ööd ja viis päeva.
Kunagi, kui lugesin Mika Valtari raamatut Johhanes Angelos, siis olin ikka türklaste peale väga vihane. See Konstantinoopoli vallutamisvärk. Aga nüüd vaatan seda rahvast siin kohati suht heldinud pilguga. On teised sellised asjalikud, sõbralikud ja kohati täitsa armsakesed, isegi suurlinna kohta. Aga see on kõigest muidugi üdlpilt.
Ööbimiskoht oli ka meil lahe. Hostel nimega Mystic Symurgh ja suht müstiline koht ka see oli. Taxim väljaku lähedal, kus tegelikult linna üks suurimaid peokohti ja kuna sattusime sinna reedel, siis ei jõudnud mu silmad uskuda kõike mida nägin ja kõrvad kuulda mida kuulsin. Kuigi arvasin, et olen kah elus üht koma teist näinud ja tiba ringi rännanud.
Aga seda ööbimist soovitan soojalt, kui ei karda kohutavat lärmi, mis kestab nädalavahetustel ca kella viineni hommikul. Kui ei karda pisikesi ja primitiivseid aga imearmsate maalimätserdusseintega tubasid (seal majas võib iga külaline võtta koridorist värvipoti ja joonistada oma toa seinale, mis talle hetkel pähe tuleb). Kui ei karda imelikult käänulisi salakoridore ja pisikesi kiitsakaid ja madalate lagedatega salatreppe, mis viivad sind oma vanalinna hostelimaja tuppa ja
kuhu minnes sa kindlasti pea ära lööd, kui oled minu pikkune. Aga kui sulle meeldib mõnus mõnus muusika - hea reggae ja ka väga hea rock ja müstilised vanad indiaaniviisid, mis panevad su meeled tahes tahtmata rändama huvitavaid radu.. ja kui sulle meeldivad lahedad inimesed, kes kuulavad ja naudivad seda koos sinuga hosteli imemõnusas lobbys, siis mine kindlasti sinna ööbima. Sest see on lihtsalt lahe ja mõnus koht.
Esimene hommik, kui Mikk tudus hotelli lobbys, et oodata meie toa vabanemist, tegin mina hoopis nii - läksin ja ostsin endale ühe viinakese ja lonkisin üksi mööda hommikust linna, kus oli nii tore silmitseda kõike seda, mis ümberringi toimus. See oli reedehommik ja toimetamist oli palju. Kõik kaup kohale vedada, lauad ja letid tänavale tõsta.. Leidsin lõpuks omale vaiksema teeäärse rohuriba, kus istusin maha ja korkisin oma viinapudeli lahti ja lonksasin salamahti. Minu vastas teiselpool teed istus üks auväärse habemega vanapapi ja tõmbas stoilse rahuga piipu. Ma veetsin seal mõnusa pooltunni ja kui oma sammud kodu poole seadma hakkasin, siis kuulsin selja tagant, kuidas keegi karjus jämeda bassihäälega ahhoi! Keerasin ringi ja nägin, kuidas vanapapi mulle naeratas kõrvuni siirast naeratust ja lehvitas hoogsalt. Ma muidugi vastu ja siis me lehvitasimegi tükk aega. See oli minu esimene ja siiras lehvitus-naeratus Istambulis aga seda meeldejäävam.
Kunagi, kui lugesin Mika Valtari raamatut Johhanes Angelos, siis olin ikka türklaste peale väga vihane. See Konstantinoopoli vallutamisvärk. Aga nüüd vaatan seda rahvast siin kohati suht heldinud pilguga. On teised sellised asjalikud, sõbralikud ja kohati täitsa armsakesed, isegi suurlinna kohta. Aga see on kõigest muidugi üdlpilt.
Ööbimiskoht oli ka meil lahe. Hostel nimega Mystic Symurgh ja suht müstiline koht ka see oli. Taxim väljaku lähedal, kus tegelikult linna üks suurimaid peokohti ja kuna sattusime sinna reedel, siis ei jõudnud mu silmad uskuda kõike mida nägin ja kõrvad kuulda mida kuulsin. Kuigi arvasin, et olen kah elus üht koma teist näinud ja tiba ringi rännanud.
Aga seda ööbimist soovitan soojalt, kui ei karda kohutavat lärmi, mis kestab nädalavahetustel ca kella viineni hommikul. Kui ei karda pisikesi ja primitiivseid aga imearmsate maalimätserdusseintega tubasid (seal majas võib iga külaline võtta koridorist värvipoti ja joonistada oma toa seinale, mis talle hetkel pähe tuleb). Kui ei karda imelikult käänulisi salakoridore ja pisikesi kiitsakaid ja madalate lagedatega salatreppe, mis viivad sind oma vanalinna hostelimaja tuppa ja
Esimene hommik, kui Mikk tudus hotelli lobbys, et oodata meie toa vabanemist, tegin mina hoopis nii - läksin ja ostsin endale ühe viinakese ja lonkisin üksi mööda hommikust linna, kus oli nii tore silmitseda kõike seda, mis ümberringi toimus. See oli reedehommik ja toimetamist oli palju. Kõik kaup kohale vedada, lauad ja letid tänavale tõsta.. Leidsin lõpuks omale vaiksema teeäärse rohuriba, kus istusin maha ja korkisin oma viinapudeli lahti ja lonksasin salamahti. Minu vastas teiselpool teed istus üks auväärse habemega vanapapi ja tõmbas stoilse rahuga piipu. Ma veetsin seal mõnusa pooltunni ja kui oma sammud kodu poole seadma hakkasin, siis kuulsin selja tagant, kuidas keegi karjus jämeda bassihäälega ahhoi! Keerasin ringi ja nägin, kuidas vanapapi mulle naeratas kõrvuni siirast naeratust ja lehvitas hoogsalt. Ma muidugi vastu ja siis me lehvitasimegi tükk aega. See oli minu esimene ja siiras lehvitus-naeratus Istambulis aga seda meeldejäävam.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar