tänud tohtrile

Vahel meeleheide, siis debiilsus ja ka õnnehüpped vahetevahel, kui on asjad läinud korda või nii. Kokkuvõtte sõna - labiilsus. Mul on hetkel labiilsuse periood. Ma proovin ennast hüpitda üles ja siis kukun alla - nagu sellel tobedal hüppealusel, mis on paljude inimeste aedades. Hüppan ja väsin ja vahel kukun ja kogemata löön pea vastu äärist (metafoor).
Ma käisin täna oma viimaseid niite välja võtmas ja see oli ühe perioodi lõpp mu elus. Mu käsi on terve. Muidugi mitte kõige paremas mõttes, sest liigutan seda ikka hoopis teistmoodi, kui enne. Aga patsikummi suudan siduda pähe ja teha muid asju. Suured tänud Doktor Andres Niineväljale, kes mind algusest lõpuni opereeris ja kellel oli koguaeg nii suur tamp peal, et ta tuiskas ainult korraks läbi kolmest ortopeedia osakonnast, kus viibisin selle 1,5 kuu jooksul. Aga alati tal jätkus tibatillukene aeg kah minu jaoks - näiteks sidumise kõrval olla. Ma kukkusin nii lollilt, et ise kah imestasin. Aga tänu temale on mul olemas mu käsi. Jah.. ma tean, et terve suvi läks haigla raisku ja hiljem tervenemise peale. Sepsis, reaktiivne artriit, hiljem olematu immuunsussüsteem.. Aga ma olen elus ja valmis võtma vastu uuesti väljakutseid. Seekord ettevaatlikumalt, kui enne.. Loomulikult on see taastumine raske. Passid kodus ja vaatad töökuulutusi - tahaks kandideerida, kuid ei julge. Kuna mul oli sepsise tagajärjel artriit, siis ei tahtnud mul ükski liige hästi töötada. Kes tahab endale tööle võtta tegelast, kes tuleb kohale kahte jalga longates ja ortoos käe ümber? Olen ise olnud töövõtja rollis ja tean - ükstapuha, kui kahju mul säärastest tegelastest kah polnud, ikka mõtlesin filma heaolu peale... mhmm nii see on paraku. Aga nüüd olen terve - hoidke alt maailm!