see peatükk on minu isast ja üldse..

Ma mäletan oma perekonda tervikuna oma esimese viie eluaasta jooksul. Mul olid ema, isa.. mhmm - nad mõlemad tegelikult igapäevaselt minuga eriti palju ei tegelenud .. aga mul olid olemas mu emapoolsed vanavanemad, kes tegelesid minuga nagu hullud, eriti Eduard - mu vanaisa. Samuti elasid ka Mõigus mu isapoolsed sugulased, kelledel oli suur roll minu lapsepõlves, aga see on teine teema, millest kirjutan kunagi hiljem..
Meil oli suur maja Liival metsa ääres ja mu isa muudkui ehitas sinna teisele korrusele uhket mööblit. Vahel ta ka ehitas võõrastele - näiteks haltuurakorras arvatavasti - laste narivoodeid, mis olid laotud minu lapsesilma jaoks üüratusse ruumi üksteise otsa ja minu rõõmuks pani minu isa ühe voodi ka õigetpidi püsti - et ikka saaksin seal teisel korrusel magada - neljaaastane tatt nagu ma olin ja seiklus omaette. Need voodid müüdi hiljem muidugi maha ja siis tuli uus remont ja tegelikult oli lahe sellel ajal - minu lapsepõlves Pedajas elada, sest seal oli kogu mu pere ja muud pudulojused. Meil olid isegi mesilased. Meil olid kuked ja kanad. Mul olid lahedad vanemad ja vanavanemad, sest nad sünkroniseerisid üksteist. Ma teadsin täpselt kelle juurde joosta, kui keegi mind (minu arust) kiusata tahtis. Ma sain vanaemalt unejutte, millest tulenes välja mu raamatuhullus. Vanaisalt sain pikki jalutuskäikke ja muusikat - meeletult muusikat, kuna ta mängis nii palju pille ja laulis.. ohh, ta laulis hästi. Arvan, et tema oli see, kes tegi minust melomaani. Ema oli see, kes kohusetundest muudkui utsitas mind piitsaga takka, aga ega ma ei kuulanud eriti ta sõna. Aga samas oli tema minu Emme.
Isa oli see, kes näitas mulle kuidas on võimalik elu naudelda ilma erilisi süümepiinu tundmata. See viimane lause on kohmakas ja vajab selgitamist..
Inimesed mõtlevad, et pisikesed lapsed on lollid ja ei saa sittagi elust aru ja ma olen enda nahal seda tundnud, et nad eksivad rängalt - need "suured," siis nimelt. Nimelt olen mina ju ka nüüd täiskasvanud poja ema.. ja ma tean..
Aga tegelikult tahaksin tänase jutu pühendada oma isale - Mati on ta nimi. Ma armastasin teda lapsepõlves, imetlesin teismeeas ja vihkasin vahepeal. Lollide asjade pärast vihkasin. Ma arvan millegipärast, et oleme sarnased, sest sisetunne ütleb nii. Samuti kehakujult oleme sarnasevõitu ja varbad pidavat meil olema kah pikad ja imeliku kujuga.. nu ei tea :)
Aga ma ise arvan, et olen nii tema moodi - no mitte nagu siiami kaksikud aga minu arvamus on siiski see, et kõikidest oma sugulastest sarnanen ma kõige rohkem oma isaga.
Oma isalt õppisin ma seda, et ei tohi karta võtta riske, et turvalisest ja ühiskonna poolt heakskiidetud elust välja põigelda, kui sa ise tunned, et see elu ei ole sinu jaoks. Tuleb elada nii, et oled õnnelik - see on ju sinu ainuke elu. Muidugi ma ei kiida heaks paljusid tema tegusid oma ema ja meie - tema laste vastu aga samas ma ei mõista enam midagi hukka. Samuti ma ei kiida heaks paljusid oma tegusid, mis juhtusid, kunagi ammu.
Alati jäävad meelde inimestele kõige rohkem positiivsed mälestused.. või siis vastupidi. Minu lapsepõlve superpositiivsed ja igasuvised mälestused olid need, kus ladusime oma maanteemuhule, ehk siis sapakale peale sama suure koorma, kui auto ise oli ja põrutasime kuuks ajaks lõunasse. Tavaliselt ikka Lõuna -Eestisse või siis Lätimaad kergelt riivates. Vahel läks auto katki ja mäletan oma isa õlist nägu, kui ta seal auto tagaotsas tegutses mootori kallal. Tihti eksisime nii ära, et sõitsime ööläbi äikesevihmas, aga hommikuks olime tänu isa kaardilugemisele alati kõike ilusamal rannikul telkimas. Nii jõgede imelises käänudes, kui ka üksildaste järvede ääres. Tavaliselt me ei teinud tempot - jäime telkima - püüdsime kala, korjasime seeni, lunisime kohalikelt porgandeid, kartuleid ja värsket piima ... eks mu reisihullus sealt alguse saigi.
Meenub veel üks naljakas seik - kui me autoga kusagil ringi põrutasime, siis mu isa kullisilmad jälgisid autoaknast koguaeg, mis toimub ümberringi - "siin on palju maasikaid!" - "näh, seal riisikad"! jne..
Siis kiire pidurdamine ja hulkusime jälle metsades ja korjasime... kuni hõikusime üksteist ja jälle läks sõit edasi..

Selle pika jutuga ma tahan öelda palju, sest alles nüüd saan seda kõva häälega mõelda. Sellel aastal. Siis, kui ma kukkusin. Mu Isa helistas mulle ja ta oli mures ja minu käe pärast. Eks ma siis olin ju nii abitu seal haiglas ja valasin oma pisarad ära.. ja ise mõtlesin, et eks see nii jääbki- see meie loll ja mõttetu tüli.. meie vahele. Aga võta näpust. Ei jäänud.
Ma kukkusin haiglasse enne jaanipäeva sellel aastal ja me vestlesime isaga ülepäeva. Algul kohmetunult- minu poolt vist, hiljem vabamalt. Ma ei olnud teda aastaid, aastaid näinud. Ja ma olin igatsenud tema järgi väga.
Aga möödunud nädalavahetus sõitsin siis talle ja Tema Abikaasale Marele Viljandimaale külla. See oli nii tore. See soe vastuvõtt ja õhtusöök koos isa ja Marega ja pisikese napsiga. Ja hommikohvi ja kõik need mõtted, mis mu pea ringlesid, kui hakkasin sõitma Põltsamaa poole. Hea koht on neil pensipõlve veetmiseks. Hea auraga. Armsad inimesed, sest nad on suutnud nii pikalt kooos elada koos kõigi rõõmude ja muredega ja nüüd - kus pole vaja rassida, tunduvad nad nii happyd.

Ja tore oli tiirutada järgmisel lõunapoolikult mööda Viljandimaad ja Põltsamaad.

 

 

Aga sobrasin täna oma vanaema vanades albumistes ja leidsin sellise toreda pildi oma imenoorest isast - abiellumas minu emaga. Abielu, mis ei kestnud kaua, kuna see ei oldud kokku loodud. Aga nii juhtub ju elus tihti ja mida kiiremini sa selle ära tabad ja teed oma otsused - seda suurem ja fantastilisem elu Sind ees ootab!