laupäev, 28. juuni 2014

the Road

Vaatasin täna filmi, mille nimeks siis "the Road."
 Olin kunagi enne seda filmi vaadanud purjuspäi ja mitte täielikult süvenedes, kuid mulle tekitas see film tookord juba tugevaid emotsioone. Armastus ja hoolimine.. inimlikkuse säilitamine, hirm, lausa loomalik hirm ja sügav õnnetunne lihtsate asjade pärast..
Soovitan vaadata seda filmi südamest, sest see ajab kananaha ihule (vähemalt mul ajas).
Maailmalõpu filmide versioone on palju tehtud, kuid see on üks väheseid, mis mulle nii sügavat muljet on avaldanud. Näiteks oli seal üks koht, kus Peategelased - isa ja poeg käivad oma rada ja ees on tundmatu tulevik. Ja nad kohtuvad vanamehega, kel elu tegelikult kah läbi, kel pole midagi, ei süüa, jalanõusid ega lootust. Mingil hetkel öise lõkke ääres küsib isa vanataadi käest: "Kas Sa sooviksid vahel oma surma?"
ja vanataat vastab, ise surmale sent võlgu: "Ei.. sellistel aegadel oleks rumal endale sellist luksust lubada."
See mõte peaks olema õpetuseks kõikidele noortele kukkedele, kes on suitsiidsed ja kes ei saa aru oma elu väärtusest. Mina arvan nii vähemalt..

Kommentaare ei ole: