eksirännakud Eestimaal

Kõik algas sellest, et läksime eelmine neljapäev Mikuga seenele. Jällegi sinna Soodla veehoidla ümbrusesse, kus on kuradi keeruline mets. Seletan kohe, miks see on nii keeruline:
Kõigepealt- mets on nagu mets ikka, kasvavad seal kuusepuud ja männipuud. On ka palju lagendikke, kus kasvab sammal ja rohi. Kohutavalt ühtemoodi näeb see mets välja ja nii kilomeetreid ja kilomeetreid. Eriti keeruliseks teeb metsa see, et seal vonkleb kohutavalt palju metsateid. Just selliseid autoga läbitavaid teid, mitte radasid. Iga poole kilomeetri tagant need teed ristuvad ja ristmikud ei ole mitte tavalised väikesed ristmikud, vaid koosnevad vähemalt viiest-kuuest hargnevast ristmikust. Ja kõik need ristmikud on kohutavalt sarnased.
See oligi arvatavasti põhjuseks, miks eksisime ära siis, kui hämarik võttis võimust ja meie seenekorvid olid täis puravikke ja kukeseeni.
Kõigepealt trampisime kindlas veendumuses mööda ühte rada, arvates, et kohe-kohe hakkab paistma meie auto. Järgmisest ristmikust mööda teist rada ja enam-vähem samas kindlas veendumuses. Ja siis trampisime lihtsalt mööda suvalisi radu, põigates igast ristmikust suvalistele teedele ja mis salata, eksisime põhjalikult ära. Muidugi seda endale me tunnistada ei tahtnud aga tagant-järgi mõeldes, puudus vähemalt minul igasugune aimdus, kuspool on Narva ja kuspool on Tallinn. Rääkimata autost.
Ja siis hakkas sadama. Esialgu tibutas ja seejärel hakkas kallama paduvihma. Oli kottpime ja ma kukkusin mudas pikali. Õnneks seenekorv jäi püsti. Olin märg ja ligane ja mu jalg valutas. Hetkeks tundus, nagu viibiksin 17. sajandi põlismetsas, kus kohe-kohe hundid ja karud sind maha murravad. Tekkisid lahkhelid ja vaidlused- mina tahtsin minna paremale, Mikk vasakule. Jõudsime minna mitu korda riidu ja ka ära leppida. Jõudsime minna ka mitu korda pimedas lahku ja jälle kokku jõuda- põhjusel, et peale lühikest jonni jooksin Mikule järgi, peljates pimedat metsa.
Kokku ekslesime sealkandis üle kolme tunni, kuni kogemata koperdasime oma auto otsa. Hea, et auto oli heledat värvi, muidu oleksime kindlalt mööda põrutanud..
Imelik.. olen alati arvanud, et taolised seiklused panevad mind ainult muigama. Aga rõõmsalt lagistasin naerda alles siis, kui olin soojas autos, sõin singi- ja seenepirukaid ja jõin limonaadi peale ja jälgisin kompassilt suunda, siis kui metsast välja sõitma hakkasin. Sest hoolimata sellest, et Mikk oli valmis vahepeal kottpimedas metsas okstest onni ehitama, tuues põhjuseks, et hommik on õhtust targem, oli minul marukergendustunne, kui jõudsin oma turvalisse kodukanti. Hakkan vict vanaks jääma.