ole paigal mõttehetkel

Ja lihtsalt mõtle enne, kui tegutsema hakkad. Või kui mõelda ei viitsi pikalt, siis lihtsalt katsu mõtiskleda. Aga asja mõte on see, et ära tee midagi, mida hiljem kahetsema võid hakata.
Mina teen seda pidevalt. Mitte ei mõtiskle pikalt pärast X tegu, vaid kohe tegutsen hetketunde ajal. Ja tihti väga-valesti. Lihtsalt mul ongi selline iseloom - enne tegutsen, siis mõtlen.. ja hiljem kahetsen. Targad inimesed räägivad, et on olemas neli põhiiseloomu tüüpi inimesi - koleerikud, flegmaatikud, melanhoolikud ja sangviinikud. Ja lihtne psühholoogiline näide, kuidas nad käituvad teatud olukorras, on järgmine:
Sind röövitakse, topitakse kotti ja viiakse pimedasse metsa ja jäetakse sinna vedelema. Siis sa rabeled ennast seal kotist välja. Sa oled üksi pimedas laanes, ümber sinu ei ole ühtki häält, mis viitaks tsivilisatsioonile. Kuidas sa käitud?
Melanhooliku tüüp kohkub surmani ära niipea, kui on kotist välja roninud: "Oo, kui hirmus ja masendav mets! Siia ma jään ja siia suren. Elu on mul kohe läbi!" Ja nii ta sinna halisema jääbki.
Flegmaatiku suhtumine seevastu on umbes järgmine: "Pime mets.. mis siis ikka teha. Hetkel midagi tarka välja ei mõtle, teen endale parem okstest onni, põõnan hommikuni, sest hommik on õhtust targem!" Ja nii norskab ta rahulikult hommikuni.
Aga Sangviinik- lahe tüüp (kes ma tahaks isegi olla) hingab endale täiel rinnal kopsudesse mõnusat sambla- ja männimetsahõngulist hapnikku ja õhkab rõõmsal rinnal: "Oo, kui mõnus mets! Oi, kui kaunis kuu ja kui kaunid tähed säravad! Kui tore ja vahva on siin olla ja ma naudin seda täiel rinnal!"
Koleerik seevastu aga rebib hammaste ja küüntega oma koti pisikesteks tükkideks. Peale kotist pääsemist peksab jalgade ja rusikatega esimest ettejuhtuvat männipuud ja lõugab täiest kõrist: "Kurat, ma tapan ära selle värdaja, kes seda minuga tegi! Seda ta kahetseb terve oma ülejäänud elu! T..ra, ma ei lõpeta enne, kui olen kätte maksnud sellele persoonile, kes mind nii alandas.. ja tõi mind siia rõvedasse konni, sisalikke ja muid limuskeid täis padrikusse.. Andestamatu!" Ja nii ta märatseb päikesetõusuni.
Sellesse viimasesse kategooriasse kuulun kahjuks ka mina. Olen kindel, et hommikuks on koleerik-koletis oma häälepaelad ära karjunud ja füüsiliselt väsinud. Kui ta aju suudab genereerida ka mõtteid, peale seda kui viha on aju lahti lasknud, siis ta ka saab aru sellest, miks ta näiteks raiskas ära terve öö sellele vihast ajendatud mõttetu tegevuse peale. Ta saab aru ja kahetseb.. ja hakkab normaalselt mõtlema. Ja kui talle on tekitatud selliseid "kotis metsa viimise" situatsioone tsivilisatsioonis ja enne selgusepuhangut on tehtud mingi mõtlematu tegu, siis mõelge tema kaitseks: tema viga on lihtsalt selles, et emake loodus liigitas ta "koleerikute" hulka. Ja tegelikult on ta hea inimene aga andke talle aega lihtsalt pimedast metsast väljatulekuks ja oma vigade-tunnete vaagimiseks. Need koleerikud pole üldse nii jubedad ja halvad, kui esmapilgul paistavad..