ei midagi erilist

Juhtunud ei ole midagi huvitavat ja see on halb. Sest rutiin ja lootusetus tapab. Rutiin on see, mis on igapäevane halb asi. Töö - kodu - töö - kodu ja olmemured. Masendav. Rutiini saab leevendada huumoriga, enamasti on see huumor küll õelavõitu. Dry/sarcastic või clever/quick witted nagu orkuti tegelased armastavad määratleda aga kindlasti ei tohi huumor olla friendly. Sest sõbralik huumor on igav ja rutiinne. Nagu banaanikoorel libisemise naljad. Halli argipäeva teeb värvikamaks ka see, kui sa enda kohta õelaid nalju puistad. See tekitab tunde, et oled elus. Siis on veel inside joke. See on see, kui sa teed oma nalja koos oma hea sõbraga suuremas seltskonnas ja itsitad tobedalt. Või teed selle üksi ja keset iseenda itsitust tajud, et sind piidlevad hämmeldunud silmapaarid. Nad mõtlevad, et sa oled Hullu Meelne. Aga asja mõtet ja tagamaad sa neile selgitada ei viitsi (sest see tekitaks sinus rutiinse tunde). Aga sul on sellest sellel hetkel suva.
Aga teine masendav tunne, millega palju raskem on võidelda, on lootusetuse tunne. Sest minu lootusekiir on veel väga väga kaugel. Täpselt aasta pärast, siis kui mul on võimalus järjekordselt sõita natsa pikemaks ajaks siit minema, hakkab ta eredalt säratama. Sest minu elu keerlebki reisilt reisile. Need hetked on kõrgpunktid, mille nimel elan ja pingutan.
Oh oleks vähemalt hetkel olemaski üks lennupilet, siis oleks jällegi tore päevi lugeda ja kammipiisid murda. Või oskaks ma aega nõiduda või oleks mul ajamasin, või oleks see ja teine ja kolmas..
Aga fakt on see, et minu elust kaob rutiin ja meeleheide täpselt siis, kui astun 2009 septembris lennukile ja sõidan Limasse. Kui ma praegu silmad sulen, siis juba tunnen ninas seda lõhna ja meeltes seda tunnet, mis valdab mu rakukesi, kui astun sealkandis lennukilt maha teadmisega, et järgnevad kaks kuud seiklen mööda džungleid ja mägesid, sukeldun Galapagosel koos merelõvidega ja patsutan hiidkilpkonnade kilpi.. Istun inimtühjal rannal koos elupõlise hipiga, kes on unustanud oma päritolu. Lõuna-Ameerika on minu jaoks veel avastamata maailm. Kahjuks ei ela ma Kolumbuse ajastul aga ka praegu on seal kohti, mis pakuvad ülimat avastamisrõõmu. Aga selle hetkeni on vaja täpselt aasta kapitalistlikus maailmas olelusvõitlust pidada ja kui mul hetkeks jookseb rihm maha ja ma tunnen et enam ei jäksa, siis vaatan seda



ja ka seda