pensipõlve unelm

Reede õhtul hakkasime me täiesti kaine peaga jooma. Lihtsalt niisama. Mina, peale rasket päeva; Annika peale lihtsat päeva; Helen peale tööpäeva ja meiega oli ka Pirka, kelle kohta puudus tema päevainformatsioon. Jõime siis - neli naist, minu juures ennast ripakile.
Hea oli auru välja lasta ja niisama suust igasugu illi puhuda. Magama kukkusime seal, kuhu juhtus. Aga vahepeal oli meil ka mitmeid dialooge ja arutelusid, nagu näiteks meie vanaduspõlve plaan, mille paika panime:
Kunagi, kui me paadunud mõtlemisega vanatüdrukuteks saame ja pensile läheme, siis müüme oma kinnisvarad korraga maha ja ostame endale ühise talumaja kusagile kolkakülassse Eestimaal. Kindlasti looduskaunisse kohta mõne järve või jõe äärde. Igal pensipäeval ostame kasti viina ja lällame mööda küla-ühesõnaga oleme need küla kõige hullemad vanamutid, keda nimetatakse Külahirmuks. Muul ajal oleme vagurad ja kõplame oma kapsaid ja kaalikaid. Üks meist triigib, sest ta armastab seda teha. Teine jälle kokkab ja küpsetab, kolmas peseb nõusid. Seda, kes koristada armastab, ei ole me siiani leidnud aga lootus ei ole kadunud, sest meil on veel mõningaid sõbrannasid, kel pole koristamise vastu midagi aga siiani elavad nad veel õnnelikult koos oma elukaaslastega aga võib juhtuda, et nad jäävad niisama üksikuteks võis siis see, et nende mehed surevad enne neid vanadussurma.
Mina klapin kokku oma kindlustuste, fondi ja muud rahad ja ostan endale matkaauto, milles kavatsen elada ja reisida kõrge vanuseni. Lihtsalt sõidan näiteks kusagile Horvaatiasse -Kreekasse ja veedan seal paar kuud, kuni külm Põhja-Euroopas taandub. Tean, et siis on mu põlveliigesed nii läbi, et ekstreemseid mägitrippe ja langevaru-hüppeid enam ei tee. Aga selleks ajaks loodan, et olen kõik tähtsamad mandrid vallutanud, roninud oma kondimootorile vastavatesse tippudesse, kõlkunud kuristike serval, sukeldunud kõige hullumeelsematesse kohtadesse, vigastanud ennast, ronides purjuspeaga kõige kõrgema müüri otsa näiteks või kukkudes kõige sügavamatesse süvikutesse. Olen alati nendest kohtadest siiani naerulnäoga välja roninud, kuid kahtlustan, et pensipõlves hakkavad kõik need kunagised muhud ja sinikad valutama (vanarahvas räägib). Seepärast on matkaauto minu pensipõlve unelm ja selles ja oma kommuuni maatalus oma sõprade keskel kavatsen veeta oma vanaduspõlve. Hea plaan mis?
Ja aeg-ajalt, kui ma hea ema olen olnud ja kodumail viibin, siis käib mul ka mu laps ja tulevased lapselapsed külas.. jõulupühadel näiteks. Kindlasti varastame metsast kõige uhkema jõulupuu, tapame sea, teeme verivorsti ja tantsime pakasese käes ümber jõulukuuse nagu tondid. Annika istub selleks ajaks kindlasti ratastoolis, mitte sellepärast, et ta muidu käia ei suudaks aga ta on lihtsalt nii laisk, et talle meeldib ennast veeretada lasta. Mina käin moepärast karkudeaga, sest et teinekord on poejärjekorras tore kedagi karguga togida. Ja Helen on see, kes üritab õiglust ja korda maksma panna ja kantseldab meid. Pole ju halb väljavaade vanaduspõlveks..