Kunagi teismeeas läksin riidu oma vanematega ja sellest hetkest peale olen suhelnud nendega vaid viisakuse piires - harva ja vaid kohustuslikel tähtpäevadel. Praegu arvan, et aeg on parandanud kõik vanad haavad. Või peaaegu kõik.. Igaljuhul olen õnnelik, et nendega on kõik hästi ja kui veab, siis õpime veel võib-olla ükskord üksteist esimest korda elus tundma.
Ja mulle sündis õetütar 23. november, keda mul oma kõigesuuremaks häbiks ja kurvastuseks ei ole veel õnnestunud nüüd külastada, kuna vaevlesin mingi viiruse küüsis ja pisikesele sugulasele pisikuid edasi anda ei tahtnud.
Ja siis see majanduslangus ajab mind segadusse. Paar mu sõpra väidavad peaaegu siiani, et nemad ei ole aru saanud, et selline asi üldse eksisteerib.. lollus. Jah, ühel mu sõbral võib tõesti õigus olla oma künka otsast, kuna nende firma toob maale pesupulbreid, pesemisvahendeid, hambapastat jne.. ühesõnaga sellist staffi, mille pealt normaalne inimene kokku ei hoia. Aga üldiselt on olukord kohutaw.
Tööpuudus. Ja see on alles algus. Ajab hirmujudinad mulle peale, kui näen, kui palju inimesi vastab CV-online pandud keskpärase töökuulutuse peale. Reedan teile selle saladuse - see arv on umbes 100 persooni ööpäevas. Kandideerivad peamiselt koondatud kontorirotid, ehitajad aga ka tihti on näha selliseid tegelasi, nagu mitu aastat suures firmas töötanud pearaamatupidajad või näiteks marketingijuhid. Ja veel paljugi peenete ametinimetustega tegelasi, kes kõik omal ajal lõpetasid ülikoolis tolajal ülipopullaarsed erialad nagu näiteks ärijuhtimine ja juura. Ja kõik nad lootsid suurepärasele karjäärile meie majandusbuumi ajal. Ja kõik nad ostsid omale tuttuued autod liisinguga ja majad jne.. Ja kõik nad on sellistest ettevõtetest pärit, mis on läinud pankrotti. Inimesed on nõus peaaegu miinimumpalgaga ja see on hirmutav ja kole. Sama kole, kui see, mida nägi mu töökaaslase abikaasa, kui ta sõitis hommikul mööda töötuskindlustuse majast, mille ees oli vongelnud kilomeetrine saba, kägistavalt nagu uss ümber majanduslanguse kaela.
Ja mina kah vahel virisen, kuigi, mul ei lähe eriti kehvasti, sest on katus peakohal, soe tuba, kui viitsin kütta, töö ja sõbrad. Ja päkapikud, kes üllatusena kandsid mu pangarvele täpselt selle summa, mille olin Eesti Energiale võlgu. Sest see oli täiesti suur üllatus mulle ja ütlen ausalt, et esimest korda elus astun nüüd uude aastasse tänu oma headele päkapikkudele nii, et ma ei ole kellegile võlgu, vähemalt mitte rahalises mõttes. Tänuvõlg on ju teine asi. Sest juba vanarahvas ütleb, et õienda oma võlad vana aasta sees ära, siis tuleb uus aasta võlavaba! Loodan, et see nii ka tuleb.
Keda siis süüdistada? Antsipi valitsust? Lollus. Ükstapuha, kes oleks hetkel võimul olnud, oleks olukord enam-vähem sama. Vaadake, mis kogu maailmas toimub..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar