Norra suvelõpp VOL 1

Teretulemast Norra taaruval sammul, kusjuures selhetkel endaarust küllaltki adekvaatsel moel. Seda siis senikaua, kui avastasin, et ei suuda meenutada oma telefoni pin-koodi peale Oslosse saabumist, kuigi see juba aegade hämarusest on olnud ainult üks ja sama - väga lihtne neljanumbrine kombinatsioon. Siis sain vist aru, et kodusjoodud konjak, Tallinna lennujaamas joodud õlu ja lennukis joodud viski olid siiski arvestatavalt mõjutanud mu ajurakukesi. Mainiks ka veel seda, et ei ole viskit joonud aastaid, pole see kah mu lemmikjook, aga kuna sattusime juhuslikult koos oma töökaaslasega ühele lennule ja pärast õhkutõusmist kopereerusime vabale pingireale ja tema lemmikjook oli viski, mille ta ka lennujaamast oli kaasa ostnud, siis loomulikult oli see vaja vennastumise ja sõpruse märgiks, või ütleks ausalt: lihtsalt oli hammas verel ja hea napsutada - pintslisse pista, tilgatumaks.. põhjani ära juua. Sellest ka siis see taaruv kõnnak ja väikesed häired mälusoppides.
Võiks veel öelda, et esimese ja ka teise oma Norra päeva veetsin mõnusas alkoholisuminas kusagil Oslo külje all, kuhu me sõitsime kiirustades ja jälgides gps-ilt vaid seda, et satuks kusagile vee äärde. Sest seekord oli minul ja mu sõbral, kes mulle kaugelt sisemaalt vastu sõitis, selline plaan, et ei lähegi sinna põhjapoole, vaid vaatame, mis saab - telgime, või kui vihma sajab, siis magame autos, siis oli ka paar muud plaani, aga sellest siis ka edaspidi juttu teen.
Keerasime õkva kusagile jõeäärde kottpimedas, esialgu tähelepanemata, et sattusime kellegi õueette. Hommikul selgus, et tegemist oli imeilusa kohaga - majake tundus olevat mahajäetud ja asteses kaunis jõekäärus viljapõldude vahel. Kodunesime seal suht kiiresti nii, et isegi ei raatsinud järgmine päev sealt edasi sõita, vaid otsustasime jääda veel üheks ööks. Tundus, et see ongi nüüd meie kodu. Võib-olla oli ka selles süüdi kodunt kaasa toodud Eesti Viin.

Igastahes mingi hetk, kui mu sõber kalastas majaomaniku territooriumil ja mul tekkis mõte minna tagasi auto juurde, tabas mind üllatus ja seda siis sellisel moel: nimelt, kui olin roninud paljajalu läbi jõekääru võsa ja roninud üle aia, viinapudel näpus kõlkumas, siis oli saabunud meie auto kõrvale ka peremehe auto. Peremees, kelle nime ma kahjuks ei tea, oli kohutavalt sümpaatne. Ei pannud ta pahaks seda, et ma üle tema aia turnisin, samuti tunnistasin talle ausalt üles, et mu kaaslane viibib kusagil tema territooriumil ja kalastab seal. Ei pannud ka ta pahaks, et ma sain kohe sõbraks ta pikkade kõrvade ja lõikamata sabaga ja arusaamatut tõugu koerakutsikaga, kes mind üleni mudaseks ja märjaks tegi täiesti agresiivsel ja ebanorralikul moel. Selajal, kui hullasin ta koeraga, tühjendas ta oma paadi vihmaveest, naeratas mulle ja sõitis jõekääru kusagile omi asju ajama. Tagasi tulles ja enne ärasõitu soovis ta head ööd, naeratas, vilistas koera autosse ja kimas mäest üles..

Hommikul avastasime, et meie auto ei käivitu.. aga tänu Norramaa heale lastetoale peatus esimene auto maanteel, kellele sai krokodillidega viibatud. Ja siis läks reis edasi teistesse kohtadesse.

PS: vesi selles kaunis aga saatanlikus jões oli ikka jubekülm. Tehke järgi - seebitage ennast paadisillal dushigeeliga kokku ja karake vette, kus järgmine kraad allapoole tähendaks jääkirmet. Ja nii päevas vähemalt kaks korda. Mõnus..