Kuidas on võimalik selline asi, et kahekümneaastane ja kolm aastat polükas elektrit õppinud noormees helistab oma emale ja küsib, et mida teha, kui peakorgid järjest välja taovad ja köögipoolt kärsahaisu imbub. Et mida ikka teha, et need korgid ikka jääksid sisse ja saaks arvutimängu edasi mängida.. spuuki... nagu lambad tunnelis, eksole..
Nagu see, kuidas mind juba kaks korda Oslo lennujaamas on läbikobatud ja mu kott läbipuistatud. Ja seda kõike kõigesõbralikuma naeratuse saatel. Miks just mind ja mitte teisi?! Öelge palun mulle seda.
Ja palun öelge mulle ka palun seda, kuidas oleks võimalik saada üle oma tusatujust ja las-minna tundest. Tahaks tunda jälle rõõmu väikestest asjadest ja käia ringi säravate silmadega, mitte kissitada pinevalt silmi sellise pilguga - olen valmis ja kui sa mind ründad, siis hammustan vastu..
Üritan enda meeleolu tõsta väikeste momentidega nagu täna näiteks ei suutnud ma kuidagi Priisle turul Lasnamäel mööda minna kahest tegelasest, kes istusid kioski ääres ja mängisid mingite imelike pillidega ehtsaid vanu Vene rahvaviise. Väga profilt ja väga lahe oli kuulata. Maeisaa aru, miks kõik see rahvas tuimalt mööda tammus. Ostsin oma virsikud ja ei raatsinud kuidagi ära minna. Kui aeg kuklasse taguma hakkas, siis poetasin oma viimase kahekümneviieka neile kohvrisse ja tundsin samas ise nagu oleksin midagi kohatut teinud.. naljakas, ehh.
Siis veel see tunne, kui kasvatad ennast ja annad kõikidele jalakäijatele teed ja lased kõik autod vahele ja üldse oled viisakas ja heatahtlik liikluses. Keegi tänab sind.. lehvitab.. vilgutab tulesid.. kuid kuidagi puudub sul viimasel ajal igasugune emotsioon. Midagi on väga mäda..
Jah, selle jutu mõte ongi see, et tahaks nii, et suudaks elada teistmoodi - mitte ainult kõike negatiivset välja tuua ja selle üle aliseda..
Aga pagan küll, homme mõtlen juba teistmoodi, luban seda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar