Kribasin hommikul teile hiigelpika kirja ja tapselt sellel hetkel, kui tahtsin seda ara saata tuli mingi kohalik karss sattima arvutijuhtmeid ja lylitas minu arvuti internetist valja. Nonii, yritan siis oma tegemistest teile uuesti teada anda, vabandan juba ette kirjavigade ja tappidetta tahtede parast, sest klaviatuur on kohutawalt harjumatu.
Joudsime Vietnami labi viperuste kadalipu. Algas see koik sellest, et viimasel paeval Taimaal otsustas Mikk ennast maluauku juua ja tapselt enne seda, kui valjus meie lend Bangkokist Hanoisse otsustas ta lennujaamas korraks uitama minna ja jaljetult kaduda. Eriti kurvaks tegi meid asjaolu, et koik tema isiklik vara oli meie kaes - pass, piletid, raha jne. Yritasime siis teda otsida Aasimaa suurimas lennujaamas ja loomulikult tulutult. Mingi hetk (peale boarding time) koperadasime ta otsa. Siis lihtsalt jooksime ja jooksime.. Peale turavakontrolli ei kysinud keegi enam meie kaest enam ei passi ega piletit - lihtsalt karjusid meile, et liduge! lennukit on teie parast juba pool tundi kinni peetud! Uskumatu tegelt aga pardale saime. Siis parast lyhikest loogastusmomenti avastasin mina, et mu pass on kadunud. Sellega kaasnes muidugi kerge hysteerika, pressitud vihapisarad, kottide narviline puistamine ja Miku syydistamine. Siis laabus olukord sellega, et leidsin oma passi kenasti lennuki porandal lebamas.
Hanois sattusime kohe kohaliku maffia kyysi. Systeem oli neil vaga peenelt valjatoodatud ja kaval, skeemi hammustasime labi alles hiljem. Koigepealt ujus meile lennujaamas ligi kohalik tegelene, kes pakkus nii oma taksoteenust, kui ka hotelli. Kuna hotell oli meil eelnevalt valja valitud LP-st, siis keeldusime viisakalt ta teenustest. Kohe oli platsis jargmine tegelane, selline viisakas ja sympaatselt leebe olemisega.. Pakkus ainult meile taksoteenust, kusjuures viisaka hinna eest. Loomulikult viis ta meid vale hotelli ette, vaites, et see ongi meie hotell. Onneks kasutavad vietnamlased ladina keelele sarnast tahestikku, yhesonaga saatsin ta kuradile ja keeldusin taksost valja astumast enne, kui oma hotelli jouan. Tyyp siis tiirutas jargmise hotelli ette, endal sellise syytu lambukese nagu peas. Meie soovitud hotelli nimi pidi olema City Cate, sellel suurelt kirjas Sunflower. Ja jallegi vaitis, et oleme oiges kohas. Lopuks, kui olime sellest tiirutamise ja vaidlemise jadast ydini vasinud ja tydinenud andsime alla. Ja loomulikult esimene inimene, kes hotelli fuajees meid tervitama tottas oli see tyyp, kes lennujaamas meile esmalt oma teenust oli pakkunud. Siis saime aru, et tegemist oli peremaffiaga - hotelliketiga, taksojuht jahvatas soidu ajal vahetpidamata telefoniga kohalikus keeles ja jagas infot, kus ja mis..
Mikk arkas hommikul vannitoa porandalt ja yllatus, kui ytlesin talle, et oleme nyyd Vienamis, kena.. Kusjuures oli tore vaadata, et ta oli yritanud Ballyse pastaga hambaid pesta enne uinumist, jareldasin seda sellest, et see oli pastane.. puhas poiss vahemalt.
Nyyd oleme tagasi oma Sapa kolmepaevaselt magimatkalt, mis oli uskumatult vinge ja uskumatult kuratlik kogemus. Peale oorongi otsustas Mikk mitte tulla meiega magimatkale ja vottis endale hotellis toa Sapa linnas, kust meid bussiga viidi edasi magedesse ja kust pidi hakkama meie matk. Toi pohjuseks haruldase Vietnami haiguse, mis tegi ta olemise nii pahaks, et ei suutnud moeldagi magedes ronimisele. Tegelt oli tegemist raskemat sorti hariliku pohmelliga, mida ta muidugi siiani eitab.
Meie aga Heleniga ronisime nagu magikitsed mooda magesid, seljakotid seljas (vaikesed onneks) ja labisime paevaga 20 km - jarsud tousud ja langused, lyhikesed peatused, kuratlikult ilusad vaated ja kuratlikult raske fyysiline koormus.
Oobimine oli meil magikylas kodumajutuses, kuhu kogunes kokku kirev ja nauditav seltskond - 2 austraallast, 2 canadakat, 1 uusmeremaallane ja yks kuratlikult kaval taani vanamees, kes tuli meile peale ohtusooki kylla 5 liitri riisiviinaga.
Arge kunagi mangige sellist kaardimangu, mille reeglid jargmised - diiler votab jarjest kaardipakist mooda ringi igale inimesele kaardi, pead arvama vaid kas suur voi vaike kaart. Kui valesti arvad, siis votad riisiviinapitsi pohjani. Ohtlik mang.. igastahes minul oli tegemist, et millalgi roomata teisele korrusele, kus madratsid olid kokku lykatud, igalyhel oma moskiitovork. Helen seevastu tegi aga oma isikliku magimatka.. kus ja kaua ei tea keegi, ka ta ise mitte. Ilmus aga keset ood ta mu moskiitovorgu aarde nagu kummitus, momises midagi arusaamatult. Kena teada, et jumal hoiab joodikud, sest ymber meie maja oli miljon kuristikku, kuhu ta oleks voinud kukkuda.
Jargmisel paeval keeldus Helen matkast. Mina oma jonniga otsustasin ikka minna. Ei liialda, kui vaidan, et 8 kilti oli vaikeste noksudega jarsku tousu.. ja siis samapalju jarsku langust. Vaakusin elu ja surma vahel kuristike nolval, taamaks miljonidollarised vaated, mida sellel hetkel ei osanud eriti hinnata ja motlesin, et miks ma selle tegevuse eest hunniku pappi olen valja kainud.
Nyyd tagantjargi vinge meenutada kyll.
Ok, kiri tuli pikk, kes viitsis labi lugeda on tubli, kirjavigu parandada ei joua, sest migi kohalik aff tombleb mu korval juba veerand tundi, tahab vict kaardimangu mangima tulla.
Tervitusi siis ja andke mulle teada, kuidas teil sealkandis, sest meil veel nibin-nabin pool reisi ees. Homme Halong Bayle, siis saame tegeleda kolm paeva laiskade inimeste tegevustega nagu naiteks laeval viinajoomine, snorkeldamine, kalapyyk jne.
Teie Kraana
