üllatus

See meeletult visuaalselt ilus ja kaunis lõhnabukett minu käes oli üks meeldejäävamaid üllatusi ühel väga ilusal õhtul, ühe väga ilusa inimese poolt.

enne ja pärast

Naljakaid muudatusi juhtub maailmas hirmus kiiresti. Igasugumoodi muudatusi. Inimesed muutuvad vahel paari aasta jooksul kardinaalselt. Kuigi tegelikult on olemas mingi lööklause - inimene ei muutu. See ei pea vett minumeelest. Inimene muutub ja ka muutub maailm.
Mingi pildiseeria Tallinna muutustest kumab kusagil mu mälusoppides. Keegi lahe inimene oli teinud sellise asja, et oli pildistanud samu kohti täpselt ühest punktist samasse suunda 20 aastat tagasi ja nüüd siis lähiminevikus. Päris lahe oli vaadata. Aga minu mäletamistmööda oli tõesti vahe 20 aastat ja see on juba pikk aeg.
Neli aastat tagasi käisin Taimaal sellises kohas nagu Koh Lipe saar, mis asub Tarutao mererahvuspargis Malaisia piiri ääres. Fantastiline koht. Imearmas Sunset beachil asuv Porn resort varesejalgadel majakestega, loksusime sinna ca 7 tundi aeglase ja vana laevaloguga. Jõudsime täpselt kohale päikeseloojanguks ja sellest sai minu mälupilti unustamatu mälestus.

Saar oli pisike ja suht turistivaba. Mõned resordid ja tillukesed džunglirajad. Primitiivne kohalik küla, millest läbi sammudes oli alati tiba piinlik tunne - et häirime nende vaikset privaatsust.. Aga läbi sammuda sealt oli vaja, kui tulime teiseltpoolt saart mööda kitsast džunglirada. Nimelt ainuke tolmune külapood asetses just teisel saareküljel. Alles hiljuti (enne, kui sinna sellel aastal jõudsin), soovitasin lollilt seda kohta mingitele interneti tuttavatele, kui privaatset paradiisi.
Ohh ja see lahe pisike sukeldumisekeskus, mida pidas tiba üle keskea Kanaadast pärit onu. See oli meie Porn resordi kõrval ja nii tore oli seal peale sukeldumist istuda rannas, jalad liivas ja juua jääkohvi - jutustades divemasteritega ja sukeldumiskaaslastega samal päeval nähtud imekaladest.
See koht oli minu unelm, kuhu tahtsin tagasi tulla. Ja seda otsustasin ma ka teha neli aastat hiljem, ehk siis nüüd.
Sadamas ootas meid aga seekord viie suure mootoriga speedboat, mis viis meid Koh Lipele 1,5-e tunniga. Ja seekord vastaskaldale, mis oli täis uhkeid resorte ja kaubanduskeskusi. Varem oli seal olnud džungel. Pisikese paradiisisaare uue popi ranna nimi oli Pattaya beach. Džiisas, need läikivad peegelklaasist ja kroomitud hooned vastrajatud rannaliival panid mu lõua nutuselt värisema peaaegu kaheks päevaks.
Kuna saar on madala rannaga ja suured laevad ja paadid sinna randuda ei saa, siis oli rajatud keset lahte sadamaparv, kust puupaadid viisid inimesi kaldale. Vanastigi oli see nii, aga ei olnud sadamat. Aga ega ma nurisegi sadama üle, sadam on hea, olin lihtsalt täielikus shokis selle üle, mis oli minu vaateväljas.
Kõikseerahvas kiirpaadilt sõitsid uhkelt "pattayale" ja meie koos ühe samuti shokis saksa onuga võtsime meretakso saare vastaskaldale - sunset beachile. Saksa onu vangutas samuti pead: "Olin siin saarel kolm aastat tagasi ja ma ei saa aru, mis on siin juhtunud. Äkki on tegemist ikkagi vale saarega?" Muigasime mõrudalt ja targutasime edasi - "äkki nad teevad varsti siia ka lennuki maandumisraja", ironiseeris kibestunud sakslane, kes samuti nagu minagi, oli õnnetu oma paradiisi kokkuvarisemise üle. "Ei saa, see saar on liiga väike", vastasin mina. "No kurat, aga siis helikopteri maandumisplats on kindlasti siin paari kuu pärast!"
Kehitasin nõutult õlgu, isegi naerma ei ajanud sellel hetkel.

Jah, mis kõik saab muutuda paari aastaga! Seal, kus vanasti käisime tibusaamul kitsal rajakesel keset džunglit, oli nüüd lai betoneeritud tee, kus vurasid taksod ja rollerid. Seal, kus oli kohalik külake ja imearmas koolimaja, laiutas suur äritänav poodide, spaade ja kaubanduskeskustega. Ok, veidi liialdan, kaubanduskeskused olid siiski tavaliselt ühekordsed, aga keset seda tänavat jalutades oli tunne nagu oleksid sattunud tõeliselt Pattayale. Seal oli kõike, mida tahab turist, kes oma paksu rahapatakaga on valmis kohalikke uimaseks lööma. Ja see kõik, mida tahtsime meie, oli sealt saarelt kahjuks peaaegu haihtunud.
Inimesed ei olnud enam nii siirad. Inimesi oli liiga palju. Kommerts. Kapitalism. Liiga kiire rütm, ei mingit ajarattas vaikset võnkumist.
Õnneks oli alles Porn resort, mis küll natuke uues kuues, kuid pakkus meile seal saarel selle vajatud pelgupaiga. Suht sarnase fiilingu nagu neli aastat tagasi, et tõused hommikul kell kuus üles, tõmbad koos päikesetõusuga oma lestad jalga, maski pähe ja lähed nagu tank tuttavate korallide vahel sügavsinisesse vette kalu luurama. See on hea koht siiani..
Aga nüüd siis pilt sellest teekonnast, mis on keset saart ja mis viis meid vanasti pisikesse kalurikülla, kus oli saare ainuke pood. See pilt on tehtud 4 aasta tagasi.

Ja täpselt sama koht tänapäeval..

purjus, puterdan, puristan....purustan!!!!!

veider mõte minu reisipäevikust

Gekod kaklevad mu terrassi välilambi ümber. Suurem peksab väiksemat sabaga. Peksab ta minema meie majaseina pealt. Ürginstinkt. Putukaid on sitaks. Miks nad ei võiks neid jagada? Kas sarnane võimu ja kadeduse jama on meie geenides sellest ajast saati, kui meie kunagised esivanemad sisalikusabaga merest välja ronisid? Kas sellepärast ongi olnud need lollid sõjad ja debiilised tungid maailmavallutamisest? Kas me oleme oma salajastes ja varajatud ajausoppides siiani nagu tillukesed sisalikud?

minu kalapoiss Nemod

Luurasin teisi ikka mitu päeva maski, toru ja lestadega. Sügavale olid nad oma võpsikusse pesa teinud. Selleks, et head pilti saada, pidi ikka ennast mitu meetrit vee alla tõmbama. Aga nad on nii lahedad ja armsad. Ja kui fantastisliselt toimib nende kalade ja taime vaheline koostöö.. oskaks me inimesed ka sõndaviisi elada..

konfidentsiaalsus

Ma lugesin mingil ajal mingit romaani, kus oli umbes selline lause: kui sa tahad kirjutada südamepõhjast ja ausalt, siis ei saa sa seda kunagi avaldada avalikuse ette. Sõnakasutus oli kindlasti teistsugune, kuid mõte oli just selline - ükstapuha, kuidas sa üritad ausalt ennast väljendada suurema ringi ees, ikka ei saa seda teha päris südamepõhjast - tuua välja oma salajasi ja ka vahel musti ja häbi tekitavaid mõtteid; olla see paljaks kooritud persoon, keda sa vahel ise näed oma magamistoa kõverpeeglis üksi olles.
Ok, tegelikult ju kirjutan ikka nõndaviisi, et oleks aus. Aga see ei ole lõpuni aus. Ja see ongi nii. Ükstapuha, kui aus ma arvan hetkel ennast olevat (ja ma usun seda ise ka), ei ole kuidagi võimalik, et see on sada protsenti. Sest vahel ma isegi ei tea, kui sügaval on minu kuratlike ja paheliste mõtete juured. Vahel ma tahan haipida iseennast ja uskuda seda ka ise.. ma arvan, et lihtsalt inimloomus on selline..
Tänapäeval on väga kerge saada mingit infot kellegi kohta läbi interneti. Internet on nagu Sinu CV. Sest see on palju siiram tihtipeale, mida sa paned sinna faili, mille saadad oma loodetavale tulevasele tööandjale. Lihtne ju - Eestimaa on väike ja piisab vaid guugeldamisest ja eelkõige nime toksimisest facebooki. Kui mina tahaksin infot saada oma tulevase töötaja kohta, siis teeksin kindlasti nii. Eelkõige noorte, sest nad on edavad ja näitavad oma slängis oma tõelise loomuse juba paari kuuga välja.
Kas ma võtaksin omale tööle noore mõnuainete tarvitaja, kes sõpradega pasaaritab facebookis omas slängis, mida on nii kerge lahti dekrüpteerida? Ma arvan, et mitte, aga samas olen siia blogisse kirjutanud vahetevahel igasuguseid asju, mis loovad täpse pildi minu tõelisest loomusest ja minu elustiilist.
Miks ma seda teen? Olen selle mõtte juba kunagi ammu siiasamasse kirja pannud. See on mingi tänapäeva eneseväljendamisvorm, mis võrdub samaga, mida meie esivanemad tegid, kui nad kirjutasid oma mõtteid oma kaustikusse ja hoidsid neid padja all. Vahel piisab paarist luulesõnast ja muusikaloost. Vahel on vaja midagi rohkemat öelda. Mitte maailmale. Rohkem nagu iseendale. Aga miks seda siis lasta lugeda kõikidel suvalistel inimestel? Nu ma ei tea.. võib-olla on see juba harjumus, vahel ka igavus.. ja tihtipeale mingi meeleheitlik veebikarje - hei, mina olen siin! Ja ikka veel elus! Aga tihtipeale on see lihtsalt puhas rõõm jagada midagi.. seda, mis nii meeldib.. sest äkki ka teistele meeldib.. ja see mõte on minuarust tore..

unenägu Aasias

Ma näen siin mandril siia saabumise hetkest väga kummalisi unenägusid. Seiklusi. Pehmeid hõljumisi varieeruvate pastellvärvidega kaetud veekogudes. Sukeldumisi - nagu vesi ei olekski vesi vaid paks nagu rabarberikissell ja mul on seal all keset seda klipjat vedelikku mõnus õhku hingata. Ilma akvalangita. Ja siis olen kusagil avakosmoses ja see on samas üllatav aga ka ilus. Ja mul on seal kaaslane. Ma suitsetan. Mu näpud on kollased nikotiinist (tavaelus ei ole). Ma suitsetan palju ja jalutan mööda ruumi, millel ei ole seinu ega piire. "Miks sa vaatad mind?" küsin oma kaaslase käest tõsise ilmega, kuid sügaval sisemuses pakitseb paras ports naiselikku edevust.. ja ma tahan kuulda just sellist vastust.. Aga tuleb midagi veel jahmatamapanevat.. "ma salvestan sind.."