Ma näen siin mandril siia saabumise hetkest väga kummalisi unenägusid. Seiklusi. Pehmeid hõljumisi varieeruvate pastellvärvidega kaetud veekogudes. Sukeldumisi - nagu vesi ei olekski vesi vaid paks nagu rabarberikissell ja mul on seal all keset seda klipjat vedelikku mõnus õhku hingata. Ilma akvalangita. Ja siis olen kusagil avakosmoses ja see on samas üllatav aga ka ilus. Ja mul on seal kaaslane. Ma suitsetan. Mu näpud on kollased nikotiinist (tavaelus ei ole). Ma suitsetan palju ja jalutan mööda ruumi, millel ei ole seinu ega piire. "Miks sa vaatad mind?" küsin oma kaaslase käest tõsise ilmega, kuid sügaval sisemuses pakitseb paras ports naiselikku edevust.. ja ma tahan kuulda just sellist vastust.. Aga tuleb midagi veel jahmatamapanevat.. "ma salvestan sind.."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar