Lapsepõlves oli mul nii elav kujutlusvõime, et nägin vanaema köögiaknast välja piiludes päkapikke. Neid, kes pidid valvama, kas olen ikka hea laps ja jõuluvana kingitust väärt. Uskusin neisse sügavalt ja näen siiani oma vaimusimas nende punasetipulisi mütse ja pisikesi teravaotsalisi ninasid, mis paistsid kuuri nurga tagant, kui nad piilusid mu tegemisi.Ka oli üks teine nägemus, mis kindlasti oli seotud samuti mu kujutlusvõimega - kindlasti olin siis nii vana, et seda unes-ärkvel olekuga sassi ajada ei saanud. Tookord ootasin nimelt jõuluvana. Tegelikult arvatavasti näärivana, sest ajad tollased ei tunnistanud jõule. Aga mul - lapsel ei olnud eriti vahet, sest oli ju kingitustepäev ja seega üks kahest aasta tähtsamast sündmusest (üks oli sünnipäev). Tagantjärgi tean, et minu perel oli kombeks tellida näärivana tolleaegsest "teenindusmajast," mingi arvestatava papi eest. Aga see selleks, igaaastane traditsioon oli see, et habemega onu tuli meie ukse taha suure kingikotiga ja täristas uksekella.
Selles teises nägemuses (mis kindlasti oli jälle põhjustatud mu elavast kujutlusvõimest - olin siis umbes neljane), nägin selge silmaga teise korruse aknast, kui umbes tund, kui olin juba pingsa pilguga välja piilunud, nina surutud vastu klaasi, et maja ette sõitis saan, kuhu ette olid rakendatud mingid loomad, tollajal ei saanud aru, kas need olid hobused või põhjapõdrad. Ja punases kuues habemega suurt kasvu tegelane kamandas käsklusi väikestele punastes riietes päkapikkudele, kes sahkerdasid saani kallal ja tõstsid kingikotte - meie omasid maha. See oli nii selge nägemus, et mäletan seda siiani, nagu see oleks olnud eile. Mingi aja pärast oligi oodatud uksekell ja sisenes jõuluvana, kellele lugesin ja laulsin oma salme ja laule. Sest kingitusi oli tavaliselt nagu ikka, palju.
Ma ei mäleta seda hetke, kui müüt jõuluvanast, muutus minu jaoks farsiks. Millalgi see oli jah.. aga kuna olin üsna naiivne laps üsna pikka aega, juhtus see ka üsna hilises vanuses.
Hetkel seostuvad jõulud minu jaoks pigem mingite mälestuste ja nostalgiaga. Ikka tavaliselt teed midagi head süüa, siis paned küünlad põlema ja istud pereringis. Ja mingipäev kindlasti tuleb minna surnuaeda oma vanaisa ja vanaema hauale küünlaid põlema panema. Ja seda tuleb teha alati umbes südaöö paiku, sest sellel ajal pole surnuaial enam raffast ja kõik see kaunis ja silmapiirini ulatuv küünlasära on midagi sellist, mis teeb su südames jõuludest jõulud. Sa lihtsalt jalutad nende hauaplatside vahel, mis on sulle juba sünnist saadik tuttavad, kuigi sa ei tunne ja ei tea nendest isikutest midagi, keda on sinna maetud. Aga püha rahu valdab su südant ja hinge. Juba kabelist mööda minnes, mis on nii tuttav ja kodune, sest iga kord, kui kodutänavast välja sõidan paistab ta mulle vastu otse tänava lõpus. Ja samuti iga suvepäeva hommik, kui oma jalgrattaga lähen oma tervisespordi tiiru tegema, sõidan sellest mööda. Ja ka iga suveõhtu, kui lähen oma Saarele ujuma, jääb ta mu marsruudi peale ette. Surnuaed on seotud terve mu eluga, alates lapsepõlvest, on see olnud minu jaoks väga enesestmõistetav ja südamelähedane koht. Nii suvel, kui talvel. Nii päeval, kui öösel. Seal olen mänginud lapsepõlves luurekat, peites ennast hauakivide taha. Sealt olen sõitnud läbi pubekaajal purjuspeaga autoga, et minna Männiku karjääri ujuma. Seal olen istunud vaikuses ja üksinduses oma vanaisa ja vanaema hauaplatsi äärel ja kurtnud neile oma nooruspõlve mureseid. Ma ei karda surnuaeda. Paljud mu tuttavad väidavad, et see on nende jaoks hirmuäratav. Minu jaoks on see arusaamatu. Sest see on üks turvalisemaid kohti, mida tean.
Sai ka käidud eile öösel jalutamas seal ja kena oli. Võtsime ka seekord Mikuga fotoka kaasa, et jäädvustada mõnda hetke. Loodan, et see ei tundu pühaduserüvetusena.
Ja kui ma oma lapselikus lihtsameelsuses tundsin, et mu ema mulle liiga teeb (loe, tahtis karistada mind õiglaselt mu pattude eest), siis ma tormasin allakorrusele oma vanama kaitsva tiiva alla.
Hiljem, kui sündis mu poeg Ivo, siis hoidis mu vanaema teda ja kasvatas nagu mind ja mu õde.
Kui umbes poolteist aastat tagasi oli vaja kirjutada mu lapsel kirjandit oma esivanematest, siis minu mälestuste põhjal ta ka tegi seda. Alles mõni aeg tagasi avastasin selle oma arvutist ja oli väga südantsoojendav lugeda, mismoodi ta oli pannud selle kirja oma veitsa kohmakal ja ebagrammatilisel moel. Aga siin see kirjatükk on, mille autoriks siis minu laps:
Ivo Helvik, kirjand, 2007
Ma kirjutan oma vana-vanaemast. Ta nimi oli Selma Veleida Talviste ning ta sündis Munalaskmes, Laitse lähedal. Oma peres oli ta kõige noorem laps, kokku oli peres 6 last, 5 tüdrukut ja 1 poiss. Ta isa suri kui Selma oli veel väga noor ning tema ainuke vend sai II Maailmasõja ajal surma. Ta ema töötas mõisas, aga nad elasid väga vaeselt. Külakoolis omandas ta 6 klassi hariduse ning õppis saksa keele selgeks. Olles umbes 18 aastane sõitis ta oma õega Tallinnasse tööle õmblejaks kus ta üüris Balti jaama lähedal õega kahepeale korteri köögiga.
Teise Maailmasõja algul oli Selma koos oma peigmehega Estonia teatris, kui algas Tallinna pommitamine. Nad pääsesid kõige esimesena välja sealt, sest õues oli olnud väga külm aeg ning nad olid jätnud mantlid selga ja tänu sellele ka arvatavasti pääsesid eluga ning tema korter koidu tänaval oli üks väga väheseid maju, mis oli pommitamisel terveks jäänud. Pommitamise ajal, kui nad teatrist välja jooksid, tuli neil läbida Harju tänav, mis oli täielik tulekoridor, kuid mu vana-vanema peigmees vedast ta sealt läbi ja nad jäid ellu.
Teisel Tallinna pommitamisel nad jooksid koos oma sõbrannaga ning raudtee valvuriga üle raudtee heinamaale, et Tallinnast välja saada. Praegu asub seal pärnu maantee veadukt. Juhtus aga nii, et pommikild lõi raudtee valvuril pool keha otsast ning mu vana-vanaema nägi seda kõike pealt.
Kui Saksa aeg tuli, siis oli suhteliselt nälja aeg ja saksa sõdurid konfiskeerisid kõik maalt tulnute inimeste toidud rongijaamades. Mu vana-vanaema oli aga kaval inimene ja kui ta maal käis sugulaste juures, siis ta mässis sealt saadud seakintsu beebiks mispeale saksa sõdurid jaamas käitusid väga viisakalt, aitasid ta rongist maha jne.. ise teadmata, et tegelikult see polegi laps, kes tal süles.
Pärast sõda kohtus ta Kommunari tehases oma tulevase mehega – Eduard Metsvahiga, kes oli tänu vene ajale oma kingavabrikust ilma jäänud. Kuna neil oli kodus kingade valmistamiseks vajalikud vahendid, siis Eduard jätkas kodus kingade tegemist, Selma aitas teda ja nädalavahetustel nad käisid neid turul müümas. Nende äri läks väga hästi.
Ükskord, kui ta haiglas oli sõbrannal külas, siis sinna sattus üks väike laps. Kui mu vana vanaema kuulis, et ta on lastekodust, ning ta vanemad hukkusid sõjas, siis ta lapsendas selle lapse. See laps oli minu vanaema Krista, kes on minu ema ema.
Mingi aeg tekkis Selmal krooniline astma, mis talviti ägenes, mispeale arst soovitas tal männi metsa äärde kolida. Siis hakkas Eduard Liiva rongijaama äärde maja ehitama (sama maja, milles ma elan). Kogu see maja ehitati selle sama raha eest, mis Eduard oli kõrvale pannud kingade müümisest.
Mu vana vanaema elas väga vanaks, suri umbes 2000nda aasta kandis kolmanda insuldi tagajärjel, olles umbes 88 aastane. Kui ta noor oli, siis talle meeldis väga reisida, aga kuna välismaale ei saanud, siis ta reisis läbi kogu Nõukogude Venemaa, külastades kõiki tolleaegseid liikmesriike nagu Armeenia, Gruusia jne.. ning lõpuks jõudis ka Karjala Soome, kuhu oli väga raske saada. Oma vaba raha kulutas ta raamatutele, kuna talle meeldis väga lugeda. Surres oli tal 1 laps (kasulaps Krista), 2 lapse- last ning 1 lapse-lapse-laps (mina). Inimesena oli olnud ta väga terava huumorimeelega, lõbus, töökas ja asjalik.
Ma kirjutan oma vana-vanaemast. Ta nimi oli Selma Veleida Talviste ning ta sündis Munalaskmes, Laitse lähedal. Oma peres oli ta kõige noorem laps, kokku oli peres 6 last, 5 tüdrukut ja 1 poiss. Ta isa suri kui Selma oli veel väga noor ning tema ainuke vend sai II Maailmasõja ajal surma. Ta ema töötas mõisas, aga nad elasid väga vaeselt. Külakoolis omandas ta 6 klassi hariduse ning õppis saksa keele selgeks. Olles umbes 18 aastane sõitis ta oma õega Tallinnasse tööle õmblejaks kus ta üüris Balti jaama lähedal õega kahepeale korteri köögiga.
Teise Maailmasõja algul oli Selma koos oma peigmehega Estonia teatris, kui algas Tallinna pommitamine. Nad pääsesid kõige esimesena välja sealt, sest õues oli olnud väga külm aeg ning nad olid jätnud mantlid selga ja tänu sellele ka arvatavasti pääsesid eluga ning tema korter koidu tänaval oli üks väga väheseid maju, mis oli pommitamisel terveks jäänud. Pommitamise ajal, kui nad teatrist välja jooksid, tuli neil läbida Harju tänav, mis oli täielik tulekoridor, kuid mu vana-vanema peigmees vedast ta sealt läbi ja nad jäid ellu.
Teisel Tallinna pommitamisel nad jooksid koos oma sõbrannaga ning raudtee valvuriga üle raudtee heinamaale, et Tallinnast välja saada. Praegu asub seal pärnu maantee veadukt. Juhtus aga nii, et pommikild lõi raudtee valvuril pool keha otsast ning mu vana-vanaema nägi seda kõike pealt.
Kui Saksa aeg tuli, siis oli suhteliselt nälja aeg ja saksa sõdurid konfiskeerisid kõik maalt tulnute inimeste toidud rongijaamades. Mu vana-vanaema oli aga kaval inimene ja kui ta maal käis sugulaste juures, siis ta mässis sealt saadud seakintsu beebiks mispeale saksa sõdurid jaamas käitusid väga viisakalt, aitasid ta rongist maha jne.. ise teadmata, et tegelikult see polegi laps, kes tal süles.
Pärast sõda kohtus ta Kommunari tehases oma tulevase mehega – Eduard Metsvahiga, kes oli tänu vene ajale oma kingavabrikust ilma jäänud. Kuna neil oli kodus kingade valmistamiseks vajalikud vahendid, siis Eduard jätkas kodus kingade tegemist, Selma aitas teda ja nädalavahetustel nad käisid neid turul müümas. Nende äri läks väga hästi.
Ükskord, kui ta haiglas oli sõbrannal külas, siis sinna sattus üks väike laps. Kui mu vana vanaema kuulis, et ta on lastekodust, ning ta vanemad hukkusid sõjas, siis ta lapsendas selle lapse. See laps oli minu vanaema Krista, kes on minu ema ema.
Mingi aeg tekkis Selmal krooniline astma, mis talviti ägenes, mispeale arst soovitas tal männi metsa äärde kolida. Siis hakkas Eduard Liiva rongijaama äärde maja ehitama (sama maja, milles ma elan). Kogu see maja ehitati selle sama raha eest, mis Eduard oli kõrvale pannud kingade müümisest.
Mu vana vanaema elas väga vanaks, suri umbes 2000nda aasta kandis kolmanda insuldi tagajärjel, olles umbes 88 aastane. Kui ta noor oli, siis talle meeldis väga reisida, aga kuna välismaale ei saanud, siis ta reisis läbi kogu Nõukogude Venemaa, külastades kõiki tolleaegseid liikmesriike nagu Armeenia, Gruusia jne.. ning lõpuks jõudis ka Karjala Soome, kuhu oli väga raske saada. Oma vaba raha kulutas ta raamatutele, kuna talle meeldis väga lugeda. Surres oli tal 1 laps (kasulaps Krista), 2 lapse- last ning 1 lapse-lapse-laps (mina). Inimesena oli olnud ta väga terava huumorimeelega, lõbus, töökas ja asjalik.
Ja siin pilt minu vanaemast tema nooruspõlves, mis joonistatud mingi tundmatu tegelase poolt:
