Carpe Diem

Lükkaks aega.. edasi.. või siis tagasi. Tegelt ei oskagi valida. Kui saaks, siis lükkaks aega korraks edasi, käiks oma reisil ja siis igaks-juhuks tagasi, nii umbes 5 - 10 aastat ja elaks uuesti selle aja läbi. Paremini. Huvitavamalt. Lähtudes oma elukogemustest. Tahaks elueleksiiri! Nii igaks-juhuks, kui peaks midagi ootamatut juhtuma, et ei saagi oma kõiki unistusi teoks viia. Sest need unistused on suured. Tahaks reisida läbi Kogu Maalima. Tra, olen kindel, et kui ma eliksiiri ei saa, siis on see tehniliselt võimatu. Realistlikult siis jääb üle vaid panna kokku oma plaan, mis oleks reaalne - lähtudes matemaatikast ja geograafiast tuleb teha selline võrrand: aeg, mis kulub rahateenimisele reisimise jaoks + reisimine maailma kõige ihaldusväärsemates kohtades = aastad, mis on jäänud elada.
Ei hakka nüüd ohkama sellest, kui kahju on ajast, mille magasin maha siin Eestimaal kudedes ja "elupõletades" aega oma minevikus. Aga tegelikult on mul ikkagi kahju sellest ajast, sest see tundub olevat nagu mahavisatud aeg. Aga äkki oli see ka millegi jaoks vajalik..
Kunagi ammu polnud ma ealeski lennukiga lennanud. Ja siis helistas mulle ükspäev mu elukaaslane tööle ja ütles, et ta sõbral tekkis uitmõte ja äkki lendaks nädalaks Kanaaridele .. nii umbes mõne päeva pärast. Me tegimegi seda, mäletan, et reisikorraldaja oli Horizont Travel ja reis oli meeldejääv ja hiljem hoolimata nostalgiast magedavõitu muljega. Mu elukaaslase sõbrad - abielupaar, käisid hiljem mitu aastat järjest iga aasta samal saarel puhkamas ja võib-olla teevad seda siiani. Ja nad on rahul oma elu- ja reisimisstiiliga. Aasta enne seda reisi sõitsime neljakesi autoga Slovakkiasse ja Tšehhi. Paariks nädalaks. Mäletan seda nagu see oleks olnud eile. See oli mu esimene Suur Reis. Enne seda olin käinud vaid korra Riias ja Leningradis. Aga unistanud olin palju ja maailmakaart oli mul peas. Arvasin, et Maailm on kohutavalt kaugel ja et sinna saada on vaja teha midagi erakordset. Aga polnudki midagi eriti vaja. Istusime autosse ja sõitsime läbi Läti, Leedu ja Poola. Krakovi kandis müristas ja lõi välku. Pime oli ja mul tuli uni. Magasin autos ja ületasime Slovakkia piiri - mäletan vaid seda, et ulatasin läbi akna oma passi ja võtsin selle tagasi - hiljem leidsime pimedas kohe endale öömaja. Hommikul ärkasime lumiste tippudega mägede keskel. Kõrgtatrad olid nii müstilised mäed mu jaoks sellel hetkel (olin näinud sääraseid vaid telekast) et tundsin ennast nagu muinasjutus. Sellel hetkel sain aru, et maailma on lähedal.. nii kuradi lähedal, et saad 24 tunni jooksul sõita isegi autoga hoopis oma unistuste muinasjuttu. Loll jutt hetkel aga minu jaoks oli see Avastus. Kuigi ma polnud enne seda nii rumal, et ei oleks osanud arvutada kilomeetreid ja nende läbimise aega autoga. Sellest hetkest sai mu elu murdepunkt. Lihtne väike Slovakkia ots tegi seda. Mäletan, et ronisin järgmine päev üles ühele nendest kõrgetest tippudest ja mõtisklesin selle üle, et näiteks raamat "ma olin Timbuktus" ei ole pelgalt unistus ja isegi tänapäeval on maailmas kohti, mis ootavad minu vallutamist. See oli hea tunne.
Reisimine on imelihtne. Ja selleks tegelikult ei olegi vaja teha mingit suurt ettevalmistust. Sest maailmas on inimesed kõik suht ühesarnased. Neil on kõigil kaks kätt.. ja kaks jalga. Ja pea ja seal sees oma mõttemaailm. Ja alati on ka olemas "ühine keel," millega on võimalik suhelda isegi siis, kui ei ühti sinu ja tema keeleoskus. Kõik oleneb vaid suhtlemistahtest. Huvitav on nõndaviisi rännata. Mäletan eredalt, kuidas sain peaaegu sõnasõnalt aru, kuidas üks Sitsiilia vanamees rääkis mulle oma eluloo, kusjuures ei osanud siis ühtegi sõna itaalia keelt. Siiani mäletan ta jutust, et tal oli kaks poega ja üks tütar. Üks poeg oli autojuht, teine insener. Tütar oli hotellipidaja. Ja tal oli mitu lapselast, tookord teadsin kõikide nende nimesid. Teadsin mis puuvilju ja juurvilju ta kasvatas omas kodus ja kes olid tema vanemad ja vaarisad. Samuti Birma kolkakülas jutustas mulle üks tegelane oma terve elu nõndaviisi, et joonistas selle näpuga liivale ja šestikuleeris käte ja jalgadega. Kõik oli arusaadav. Ja ka paljudes teistes kohtades. Naeruväärne tundub hetkel, et kunagi kartsin seda, et keelebarjäär võib olla see, mis võib saada takistuseks rännuteel.
Aga vähem, kui kuu pärast ootab mind Ameerika. Sinnakanti siis minek esimest korda elus. Saab nuusutatud pisut Põhja-; kesk- ja põhjalikumalt Lõuna-Ameerikat. Ma juba tahan sinna. Ammu ootan seda. Ja varsti olen ka seal!