Tulin just koju ja kuulatasin Ivani ukse tagant imelist muusikapala, mis oli küll halvasti kosta aga mille tundsin ära. Aga olin nagu puuga pähe saanud- ei mäletanud ma esitajat ega kah loonime. Mõtlesin korraks isegi koputada ja küsida, aga siiski kõhklesin, sest ei tahtnud inimese privaatsust segada nii hilja õhtul. Kartsin seda, et see meloodia ununeb hommikuks ja mis sellest kah tolku oleks olnud, et oleks ununenud- olen maailma viletsaim ümiseja ja loo tuvastamine oleks siis olnud null. Ja siis ma segasin privaatsust teistmasti- surusin oma pea õrnalt vastu ust ja püüdsin kinni sellise lugulause- I am still in love with you.. - toksisin ruttu selle googlesse.. nii lihtne see oligi. Klõps ja lugu olemas
teisipäev, 13. oktoober 2015
laupäev, 3. oktoober 2015
killuke Mannhattanit
Vaevalt teine oktoober ja siin linnas läks jubekülmaks. Eile oli juba tibake jahe ja täna hommikul otsustasin kampsuni selga panna. Oo mai gaad! Rahet ja vihma peksis nõndaviisi külgede pealt, et olin läbimärg hoolimata vihmavarjust ja tihti ei saanud aru, kus on maa ja taevas. Ja väga väga jõledalt ikka külm.
Oma uhiuusi ketse ei saanud ma üldse nautida oma jalas ja kui tagasi koju jõudsin alllinnast, siis tõmbasin kampsunile peale oma kõige vingema talvejope, mis on ikka pikk ja klarvase kapuutsiga ja võtsin oma baranka kaasa ukselävel istumiseks. Baranka siis mu reisi kaelapadi, jube soe on sellel istuda ja suitsetada. Aaa jaa- vahepeal käisin Dj Maxx-is ja ostsin hunniku soojasid tekke- valmistusin talveks.
Aga tulin oma koormaga tagasi ja viskasin kõik need pehmed asjad oma tuppa ja siis ikka jälle baranka kaenlasse ja suitsetama trepile.
Enne juba imestasin, et njuujorklased ei ole üldse kurbade nägudega, kui selline sitt ilm on. Muudkui viskavad nalja ja naeravad lõdisedes. Joostakse hullunult järele üksteiste "tuulest viidud" vihmavarjudele avenüüde vahel, kaotades seda tralli tehes omaenda varju. Nagu oleks pidu tulnud sita ilma näol. Mingi vanapapi, kes naerab korisevat hingatust, jookseb koos noore hiinlannaga üle tee, varjates lapsekäru oma vihmavarjuga, sest noor ema unustas selle vist koju.. või oli viinud sellegi tuul..
Inimesed on siin lahedad ja head ja kõik viskavad ilma üle nalja.
Vahi. eestlased, õppige sellest midagi
Aga istusin siis mina oma barankal, Amsterdam avenüü ja oma tänava nurgal oma trepi peal, kui mu trepile jooksis tugevalt üle keskea vana Columbiast pärit naine. Selles mõttes, et ta kodukoht oligi Columbias ja ta ei olnud ahvmeeriklane. Kõrgete kontsade peal silgates jõudis ta minu juurde kitsa räästaaluse alla- suitsu tegema. Hullutavalt sillerdav pidukleit seljas. Sest ta oli esimest korda New Yorkis oma sugulastel külas ja nurga peal on neil restoran, mis oli tema mingi sugulase puhuks kinni pandud. Aga daam oli suitsetaja ja jõudis ta minu juurde tänu sellele, et rahet peksis tänavanurgas lagipähe ja seal oli paha olla.
Inglise keelt ta üldse ei osanud. Õnneks mina tibakese espaniooli räägin. Ta oli oma tulemasina ära kaotanud ja ähkis nagu auruvedur oma jooksuspurdist. Pakkusin talle oma barankat, ainsal kohal, kus saab rahulikult istuda siin trepil nii, et vihm pähe ei sajaks ja samas ei häiriks uksest sisse ja väljaminevaid inimesi. Algul ta keeldus, aga siis sai vist väsimus võimust ja mu baranka tundus talle nii ahvatlev, et ta prantsatas sinna. Ja siis kukkus ta vatrama suht kiires hispaania keeles, millest ikka tükati vaid aru sain. Ta oli vaimustuses New Yorki inimeste abivalmidusest ja see arvamus ei tulnud tal vaid sellest, et mina oma istekoha talle loovutasin. Korduvalt ta kordas seda, et Bogotas inimesed on nii testsugused ja et ta ei saa siiani aru, mismoodi siin peaks käituma. Selgitasin oma viletsas keeles siis talle, et ma olen kah tiba hämmingus vahetevahel, et ära muretse- käitu nagu tunned ja tahad.. Enne restorani tagasi minekut, kuhu minna oli küll ainult paarkümmend meetrit, üritas vanaldane tibi paaniliselt oma kullavärvi ridikülist mulle midagi meelepärast kinkida. Sest ta tahtis niiväga midagi kinkida ju! Aga tal oli seal ainult nätsupakk, mida ta vaatas põlgliku pilguga ja siis mingi parfüümipudel. Ta oli suht nõutu küll ja siis palus ta, et ma talle oma käe ulataksin. Muidugi tegin ma seda ja siis tupsutas ta oma lõhna minu üllatuseks mulle randmele.
Kui ma seda juttu klõbistan hetkel, hõljub see lõhn siiani mu ümber mu toas. Aga mulle nii meeldib, et see linn mõjub inimestele nõndaviisi. Mingi Värk on siin kindlasti..
Oma uhiuusi ketse ei saanud ma üldse nautida oma jalas ja kui tagasi koju jõudsin alllinnast, siis tõmbasin kampsunile peale oma kõige vingema talvejope, mis on ikka pikk ja klarvase kapuutsiga ja võtsin oma baranka kaasa ukselävel istumiseks. Baranka siis mu reisi kaelapadi, jube soe on sellel istuda ja suitsetada. Aaa jaa- vahepeal käisin Dj Maxx-is ja ostsin hunniku soojasid tekke- valmistusin talveks.
Aga tulin oma koormaga tagasi ja viskasin kõik need pehmed asjad oma tuppa ja siis ikka jälle baranka kaenlasse ja suitsetama trepile.
Enne juba imestasin, et njuujorklased ei ole üldse kurbade nägudega, kui selline sitt ilm on. Muudkui viskavad nalja ja naeravad lõdisedes. Joostakse hullunult järele üksteiste "tuulest viidud" vihmavarjudele avenüüde vahel, kaotades seda tralli tehes omaenda varju. Nagu oleks pidu tulnud sita ilma näol. Mingi vanapapi, kes naerab korisevat hingatust, jookseb koos noore hiinlannaga üle tee, varjates lapsekäru oma vihmavarjuga, sest noor ema unustas selle vist koju.. või oli viinud sellegi tuul..
Inimesed on siin lahedad ja head ja kõik viskavad ilma üle nalja.
Vahi. eestlased, õppige sellest midagi
Aga istusin siis mina oma barankal, Amsterdam avenüü ja oma tänava nurgal oma trepi peal, kui mu trepile jooksis tugevalt üle keskea vana Columbiast pärit naine. Selles mõttes, et ta kodukoht oligi Columbias ja ta ei olnud ahvmeeriklane. Kõrgete kontsade peal silgates jõudis ta minu juurde kitsa räästaaluse alla- suitsu tegema. Hullutavalt sillerdav pidukleit seljas. Sest ta oli esimest korda New Yorkis oma sugulastel külas ja nurga peal on neil restoran, mis oli tema mingi sugulase puhuks kinni pandud. Aga daam oli suitsetaja ja jõudis ta minu juurde tänu sellele, et rahet peksis tänavanurgas lagipähe ja seal oli paha olla.
Inglise keelt ta üldse ei osanud. Õnneks mina tibakese espaniooli räägin. Ta oli oma tulemasina ära kaotanud ja ähkis nagu auruvedur oma jooksuspurdist. Pakkusin talle oma barankat, ainsal kohal, kus saab rahulikult istuda siin trepil nii, et vihm pähe ei sajaks ja samas ei häiriks uksest sisse ja väljaminevaid inimesi. Algul ta keeldus, aga siis sai vist väsimus võimust ja mu baranka tundus talle nii ahvatlev, et ta prantsatas sinna. Ja siis kukkus ta vatrama suht kiires hispaania keeles, millest ikka tükati vaid aru sain. Ta oli vaimustuses New Yorki inimeste abivalmidusest ja see arvamus ei tulnud tal vaid sellest, et mina oma istekoha talle loovutasin. Korduvalt ta kordas seda, et Bogotas inimesed on nii testsugused ja et ta ei saa siiani aru, mismoodi siin peaks käituma. Selgitasin oma viletsas keeles siis talle, et ma olen kah tiba hämmingus vahetevahel, et ära muretse- käitu nagu tunned ja tahad.. Enne restorani tagasi minekut, kuhu minna oli küll ainult paarkümmend meetrit, üritas vanaldane tibi paaniliselt oma kullavärvi ridikülist mulle midagi meelepärast kinkida. Sest ta tahtis niiväga midagi kinkida ju! Aga tal oli seal ainult nätsupakk, mida ta vaatas põlgliku pilguga ja siis mingi parfüümipudel. Ta oli suht nõutu küll ja siis palus ta, et ma talle oma käe ulataksin. Muidugi tegin ma seda ja siis tupsutas ta oma lõhna minu üllatuseks mulle randmele.
Kui ma seda juttu klõbistan hetkel, hõljub see lõhn siiani mu ümber mu toas. Aga mulle nii meeldib, et see linn mõjub inimestele nõndaviisi. Mingi Värk on siin kindlasti..
Tellimine:
Postitused (Atom)
