super hyper device

Ma logisin täna üle pika aja oma blogisse.. see oli selline brr tunne. Ma nii tahaksin hakata uuesti kirjutama, sest palju on öelda. Ja siis ma nägin mitut valmiskirjutatud parajat jura, mida ma postitanud ei olnud. Üks oli parajalt idiootne ja ma mõtlesin, et teen käe soojaks ja panen selle üles täna :) Ma nagin tana oosel unes, et ma olin koikvoimas. Tegelikult mitte mina, vaid mul oli koikvoimas device- selline pisikene aparaat, kuhu kais pangakaardi suurune kaart sisse ja samas mahtus see mulle ka pihku. See oli magic vark- see koosnes kahest tykist ja kui sa need kokku panid, siis said soovida mida iganes sa tahad ja just sellel hetkel.. ja siis see teostus. Naiteks soovisin ilusaid riideid ja jalanousid- torkasin kaardi oma pisikesse aparaati ja mulle jooksid samal hetkel ette gutsi mutsi prada koige viimasiemad valjaanded suurte riiulitena nagu Matrixis. Ainult vali valja ja pane selga ja siis- mine kuhu tahad.. ainult jalle torka kaart sisse ja vali oma mottes koht- Pasha ooklubi; Indoneesia lemmikrand voi naiteks pohjanaba. Ma sain teha koike, mida tahtsin. Ma sain inimesi ennest panna armastama, kes mind vihkasid, ma sain aidata oma sopru mis iganes moel ja ma sain lobustada ennast sittakanti. See vaike pisike device tootas miljon korda paremini, kui insener Garini hyperboloid. Tegelikult ma volgnesin selle jupi saamise eest oma kahele sobrale, kelledega olin tuttavaks saanud kusagil tanaval ja lihtsalt lobisema hakanud jumal teab mis teemast. Niipea, kui olime mingid dringid koos teinud ja piisavalt sobrunenud, siis nad tutvustasid jokkis peaga mulle seda pisikest aparaati- neil oli seda tykki kolm ja ma sain yhe endale- ma lihtsalt olin oigel ajal oiges kohas.

Auk

Ma nägin täna öösel unes, et me olime Siimuga kusagil peol. Eestis arvatavasti ja me olime ka noored. Ja nagu noortel kombeks jõime me kusagil korteripeol. Mingi hetk hakkas Siimul suvalisest joodikularmist igav ja ta tombas markeriga suure ringi seina peale.. ja seejarel hakkas nagu Onu Raivo oma jutupliiatsiga sinna sisse joonistama imelist maastikku. Nii imelist, et see oli nii reaalne, et yks noor tyyp, kes vaatas seda pulli pealt, tousis lihtsalt pysti ja astus ringist sisse.. ja kadus..
Sellepaele hyppas ka sinna auku mingi padupurjus armunud tydruk ja me jaime moningate inimestega jõllitama seda rohtukasvanud ringi nagu napakad.
Mingi aja parast hakkasid Siimu pliiatsi jooned jarjest rohkem tuhmuma. Hetk enne ringi taielikku kustumist hyppas sealt valja viimasena sisenenud napsune nākk ja kukkus vatrama: "teate, ma jooksin talle jargi aga see polnud lihtne, me olime imeilusas aias ja ta kadus lihtsalt poosaste taha ara. Ma hyydsin teda ja korraks ta karjus, et ma tulen kohe tagasi ja siis hakkasin ma ise kartma ja jooksin tagasi ja ronisin labi augu sisse uuesti".
Selleks ajaks, kui pliks oma jutu oli lopetanud, oli sein puhas ja me saime aru, et see  sympaatne tegelane on teises dimensioonis loksus.
Ja meil tekkis loomulikult mure. Et kuidas seda tyypi valja aidata sealt. Yks oli kindel- Siim peab uuesti augu joomistama. Aga kes ta sealt katte saab?
Siim, kui syydlane tahtis talle yksi jargi minna aga sellest plaanist ma keeldusin. Ma pakkusin talle ennast kaasa. Lihtsalt selleparast, et tahtsin taga koos olla kas siis teises dimensioonis, kui koik asjad peaksid perse minema voi siis onneliku lopuni august koos tagasi roomates.
Mina, kui praktiline inimene pakkisin asjad- pussnoad said meile enesekaitseks vôõle ja sejakotid toitu ja jooki tais topitud ja siis Siim joonistas jallegi selle rōnga, kuhu sisse tegi mustvalge imelise maastiku ja me ronisime labi selle missioonile. Eenevalt olime kebenninud kahte kunstiandega hetkel juba parajas pohmellis piigat, et nad istuksid markeriga augu ees ja niipea, kui see tiba tuhmuma hakkab, siis kohe hakkaksid nad rasvaselt Siimu joonistatud jooni yle tombama. Ja seda niikaua, kui me tagasi tuleme, et me lòksu ei jaaks nagu see napakas purjus Marco Polo.
Enivei, kui olime labi augu roninud, ei olnud meil seal yldsegi mingit ilusat lilleaeda, millest oli vaterdanud jumal teab, mis aineid tarbinud tydruk, kelle nime ma ei maleta. Seal oli tosine kõrb ja jube palav oli. Ronisime yle sadade liivavallide ja  see oli paris retsilt raske. Ausalt.
Lopuks joudsime kummalisse linna, kus koik elasid kusagil varemetes. Olime happyd, sest nagime inimesi. Aga selgus, et nad koik olid kusagilt kellegi joonistatud aukudest labi hypanud, mis olid moment hiljem kinni lainud ja nad virelesid vaesuses, saades kasu vaid nende lollide roovimisest, kes olid just asja tulnud seljakotid seljas labi erinevate maailma aukude..
Maletan, et keset suurt pogenemist ja pussnugadega ahvardamist haakus kusagil tanavanurgal meiega naljane ja janune Marco Polo ja peale seda lidusime nagu hullud sead yle korbe koduaugu poole. Mina olin koige vâledam- nagin juba eemal keset liivadyyne seda mustvalget moodustist ja röökisin Siimule ja kõhnununud noorele idealistile- tulge siia, liduge ruttu! Ja hyppasin rōngasse. Niipea, kui ma sinna peotuppa maandusin õlletaara kolisedes, nagin kahte hysteerilist tytarlast, kes yliinimliku kiirusega yritasid markeriga kustuvaid jooni seinal taastada, aga tulutult. Koik kadus ja tuli valja, et nad olid seda teinud juba neli õõpaeva ja nad olid kokkukukkumas ja mida aega edasi, seda kiiremini hakkasid nende ylejoonistatud jooned kustuma.
Jōllitasin seda tyhja ja ja tiba maardunud seina ja sain aru, et Siim ja Marco Polo on igavesti teises dimensioonis lôksus..

test test

Nonii, kodukootud  rassolnik on valmis ja asun vaatama The Walking Dead"i uue hooaja esimest osa. Oma tuttuue eriti comfi diivani peal. Juhuu!

nii palju haid mälestusi!

Mis on vist väga personaalsed, aga kui mul oli eile paha tuju, siis jõllitasin toredaid pilte oma telefonist, kui Karin siin käis ja tekkis mingi lollakas mõte, et teeks mingi kolme esimese päeva kokkuvõtte, just New Yorkist, sest pärast kolmandat päeva panime siit jugama. Samuti sai enamus ja palju ilusamaid pilte tehtud Karini telefoniga- ma lihtsalt tegin paar tõksu ja indiaanlastevideo maa all. Ja asja mõte oligi see, et need ongi need paar tõksu, mida Karin polegi arvatavasti näinud ja ainul need päevad, kui olime NYC-is.
Noh siin see ongi,

NYC from marge on Vimeo.

käes on vana aasta lõpp

Tere mina ise ja inimesed, kes seda kunagi juhtuvad lugema. Ma pidasin kunagi aktiivselt oma blogi ja ehh, enam mitte. Vahel juhtub elus asju, millest oleks jube palju kirjutada aga samas on palju põhjusi, miks neist ei saa kirjutada. Nagu naiteks taksotöö, mida tegin mustalt, peale seda, kui kukkusin oma kae otsast ja sellel hetkel oli iga öö minu jaoks seiklus, sest juhtus nii palju koomilisi asju pidevalt. Ma oleksin saanud sellest kogemusest kirjutada raamatu, mille pealkiri võiks olnud välja näha nii näiteks- kiisu takso ja maailma varjuküljed, või siis- kuidas ma peale tööood ei suutnud uinuda, kuna olid naerukrambid.. jne.
ja siis ma tulin jälle Ameerikasse...
Tegelikult see jutt on siin mõttega- tahan tänada möödunut aastat- thats it, Ja üritan seda teha nii kokkuvõtlikult, kui see üldse on võimalik:
Ma saabusin siia 08. jaanuar aasta alguses, oli lumi ja külm, ma oma mõtetes tänan südamest Anne-Lyt, kes jälle võttis mind vastu ja kelle juures elasin ca kuus kuud. Queensis, kus on nii ilus kevadeti, kui kõik kirsipuud õitsevad ja ma naabruskonna lapsi uhe hõikega rivistasin oma rõdu alla ritta, et hüüda neile- teeme nüüd ühe pildi ja siis sain saata Siimule sekund hiljem pildi tegelastest, kes lärmasid enne, nagu hullumeelsed, aga olid vaiksed ja lahedalt poseerivad nagu sukad, kui nad rivistusid üles mu hõike peale.

Ma tahan tänada seda erakordset aastat selle eest, et ma läksin ca aprillis üksinda kaheks nädalaks Costa Ricale ja mul oli seal nii palju seiklusi ja ma sain sealt endale nii palju uusi sõpru.

See oli lihtsalt nii lahe, kui ma võtsin öösel lennujaama lähistelt kaheks nädalaks auto ja palusin rendifirma tegelasi, et nad juhataksid mind lähima ok hinnaga hotelli, kus magasin ainult varahommikuni, sest olin oma lennujaamast ostetud Jose Cuervo Gold-i (liitrise uhh) maha pillanud enne autorendi kohta jõudmist.. uhh veelkord ja minu kohustuslik naps igasse võõrasse riiki sisenemise puhul jäi tegemata.. ja hommiku kohe hakkasin kohe sõitma- suvalisse kohta. Aga jõudsin Montezumasse- ja jäin nagu kärbes meepütti sinna kinni kuueks päevaks. Oh, kui kirjutan seda hetkel Teile kallid sõbrad siis mulle meenub see sisenemine, kui tulin autoga praami pealt ja hakkasin keerutama mööda rannikuteid, kus oli nii ilus isegi pimedas sõita, et.. olin lihtsalt nii eufoorias. 

Ma jõudsin Montezumasse lausöösel ja mingi tsiklimees tegi mulle vaikselt ees teed, kuna teed olid mägised ja treppis :) Suudlesin teda selle eest hiljem

See oli tore koht.

Punusin hipidega koos ehteid, nad õpetasid mind nii armsasti. Põristasime koos trumme ja mingi 

öö mu rõdul ja jäin magama pea ühe laheda naisinimese süles, samas käis mu ümber trummipõrin ja mul ei lähe see kunagi meelest.

See oli üks hea trip.

Lahkusin sealt süda nii täis häid emotsioone ja samas oli ka tiba kurb meel. Aga seiklus oli alles veel ees ja siis kimasin ringi mööda seda riiki, eksisin ära mägedes ja sõbrunesin lahedate inimestega, kellest tunnen siiani puudust- see oli jälle nii lahe. Ma ei tundnud kordagi üksindust, kuigi olin sinna riiki sisenenud nõndaviisi, et olin üksi ja ei tundnud kedagi. Ma lahkusin sealt miljon korda rikkamana, kui olin sinna saabunud. Ja ma olen nii õnnelik selle üle. Ja uhke.

See mees- Tema oli minu jaoks nagu hipide pealik- vana indiaanlane, uhh, kuidas me vaidlesime kõik see nädal.. viimane õhtu istusime koos rannas tähistaeva all ja ma naersin ja naersin. ja siis tulevad veel mingid teised pildid ka.

Mida ma siin veel pikalt jutustan- jäin nagu tuiutama oma elamusi aga nagu mõte oli selles, kuidas ma siin olen elanud selle aasta lõpuni ja teate- see oli üks hea aasta.

Ma põgenesin ära Queensist ja olin paar nädalat Charlestonis- samal ajal, kui mu asjad olid kusagil lahedas getos, mida ma ka armastasin, pakuti mulle elamist siin Gloria juures, kes on üheksakümne aastane vanamutt ja ma üürin siiani tema juures tuba ja kes just koputas mu uksele ja kutsus mind aastavahetuse peole. Dziisas- ma peaksin rokkima ju kusagil linna peal, mitte olema siin. Aga ma olen siin. Ja see on nii kummaline, mismoodi mu teekond siin- Mannhattanil- 99 tanav ja Amsterdam Ave. nurga peal edasi läks.

Ma tulin siia elama ja ma vihkasin Mannhatanit. Ma lihtsalt ei sallinud seda saart. Ja ma olen nii õnnelik, et ma siiski kuidagi siia elama jäin, sest ma olen seda saart nii palju armastama õppinud.

Olin siin terve suve ja istusin igal pool- tegin suitsu iga kiriku trepi peal, kõndisin kogu aeg läbi linna ja hullasin hulgustega ja lõugasin lõugustega. Ma armastan seda linna. Sa ei ole kunagi siin üksi. Piisab vaid ukselävest välja astumast.. ja kogu linn on Su jalge ees- vaatad ja imestad.. naerad ja lõkerdad.. teed trikke- hea koht

Raske linn, kõik räägivad seda, kes on vähegi targad..

Ja siis veel see katus, kus ma istun ja räägin Eestiga ja kuulan kõrvaklappidega muusikat. Kus ma olen külmetanud nüüd talvel ja olen higistanud suvel ja kus ei käi keegi peale minu- see on Minu katus. Lihtsalt nii ongi- minu oma. See on midagi müstilist siin, sest põigeldes juutidest mööda vahel, lähen oma tekiga sinna katusele- vahel kardan, et see uks äkki pannakse minu jaoks kinni sest olin täna nii lollakas, et peaaegu sosistasin pühaõhtu söömaaja ajal Gloriale, et lähen katusele luurama, mis uus aasta toob. Ja nad hakkasid kohe hädaldama ja väitsid, et katusele ei saa ega tohi keegi minna- vill sii- mis homne päev toob, äkki ongi tänu mu lollakale sõnapruukimisele kõik lukus. Aga pildid on siin:

Uhh ja mu kirikutorn, mille pealt ei ole vaja isegi kella lugeda

Ja mis ma nüüd siis räägiks selle viimase ja möödunud aasta kiituseks on see, et ma leidsin endale sõbra. Tema nimi on Karin ja ma olen suht kindel, et ta on mu sõber kuni surmani, kui ma ise mingit sitta korda ei saada. Lihtsalt nii lihtne see ongi- olen kindel temas ja kui keegi peaks küsima, kuidas sul sõpradega lood on, siis vastaks, et jube hästi. Sest mul on Helen. Ja veel paar sõpra. Mikk on olemas ja ma ei oskagi seda kirjeldada, kui lahe oli see, et Karin tuli mulle siia külla ja me saime sõpradeks. Ma arvan, et headeks, sellisteks, kes lihtsalt on üksteisel olemas. 

Vot selline jutt siis möödunud aastast- sest see on nüüd juba uus number. Kohutawalt palju oleks veel kirjutada, äkki kunagi teengi seda..

hetk

Tulin just koju ja kuulatasin Ivani ukse tagant imelist muusikapala, mis oli küll halvasti kosta aga mille tundsin ära. Aga olin nagu puuga pähe saanud- ei mäletanud ma esitajat ega kah loonime. Mõtlesin korraks isegi koputada ja küsida, aga siiski kõhklesin, sest ei tahtnud inimese privaatsust segada nii hilja õhtul. Kartsin seda, et see meloodia ununeb hommikuks ja mis sellest kah tolku oleks olnud, et oleks ununenud- olen maailma viletsaim ümiseja ja loo tuvastamine oleks siis olnud null. Ja siis ma segasin privaatsust teistmasti- surusin oma pea õrnalt vastu ust ja püüdsin kinni sellise lugulause- I am still in love with you.. - toksisin ruttu selle googlesse.. nii lihtne see oligi. Klõps ja lugu olemas

killuke Mannhattanit

Vaevalt teine oktoober ja siin linnas läks jubekülmaks. Eile oli juba tibake jahe ja täna hommikul otsustasin kampsuni selga panna. Oo mai gaad! Rahet ja vihma peksis nõndaviisi külgede pealt, et olin läbimärg hoolimata vihmavarjust ja tihti ei saanud aru, kus on maa ja taevas. Ja väga väga jõledalt ikka külm.
Oma uhiuusi ketse ei saanud ma üldse nautida oma jalas ja kui tagasi koju jõudsin alllinnast, siis tõmbasin kampsunile peale oma kõige vingema talvejope, mis on ikka pikk ja klarvase kapuutsiga ja võtsin oma baranka kaasa ukselävel istumiseks. Baranka siis mu reisi kaelapadi, jube soe on sellel istuda ja suitsetada. Aaa jaa- vahepeal käisin Dj Maxx-is ja ostsin hunniku soojasid tekke- valmistusin talveks.
Aga tulin oma koormaga tagasi ja viskasin kõik need pehmed asjad oma tuppa ja siis ikka jälle baranka kaenlasse ja suitsetama trepile.
Enne juba imestasin, et njuujorklased ei ole üldse kurbade nägudega, kui selline sitt ilm on. Muudkui viskavad nalja ja naeravad lõdisedes. Joostakse hullunult järele üksteiste "tuulest viidud" vihmavarjudele avenüüde vahel, kaotades seda tralli tehes omaenda varju. Nagu oleks pidu tulnud sita ilma näol. Mingi vanapapi, kes naerab korisevat hingatust, jookseb koos noore hiinlannaga üle tee, varjates lapsekäru oma vihmavarjuga, sest noor ema unustas selle vist koju.. või oli viinud sellegi tuul..
Inimesed on siin lahedad ja head ja kõik viskavad ilma üle nalja.
Vahi. eestlased, õppige sellest midagi
Aga istusin siis mina oma barankal, Amsterdam avenüü ja oma tänava nurgal oma trepi peal, kui mu trepile jooksis tugevalt üle keskea vana Columbiast pärit naine. Selles mõttes, et ta kodukoht oligi Columbias ja ta ei olnud ahvmeeriklane. Kõrgete kontsade peal silgates jõudis ta minu juurde kitsa räästaaluse alla- suitsu tegema. Hullutavalt sillerdav pidukleit seljas. Sest ta oli esimest korda New Yorkis oma sugulastel külas ja nurga peal on neil restoran, mis oli tema mingi sugulase puhuks kinni pandud. Aga daam oli suitsetaja ja jõudis ta minu juurde tänu sellele, et rahet peksis tänavanurgas lagipähe ja seal oli paha olla.
Inglise keelt ta üldse ei osanud. Õnneks mina tibakese espaniooli räägin. Ta oli oma tulemasina ära kaotanud ja ähkis nagu auruvedur oma jooksuspurdist. Pakkusin talle oma barankat, ainsal kohal, kus saab rahulikult istuda siin trepil nii, et vihm pähe ei sajaks ja samas ei häiriks uksest sisse ja väljaminevaid inimesi. Algul ta keeldus, aga siis sai vist väsimus võimust ja mu baranka tundus talle nii ahvatlev, et ta prantsatas sinna. Ja siis kukkus ta vatrama suht kiires hispaania keeles, millest ikka tükati vaid aru sain. Ta oli vaimustuses New Yorki inimeste abivalmidusest ja see arvamus ei tulnud tal vaid sellest, et mina oma istekoha talle loovutasin. Korduvalt ta kordas seda, et Bogotas inimesed on nii testsugused ja et ta ei saa siiani aru, mismoodi siin peaks käituma. Selgitasin oma viletsas keeles siis talle, et ma olen kah tiba hämmingus vahetevahel, et ära muretse- käitu nagu tunned ja tahad.. Enne restorani tagasi minekut, kuhu minna oli küll ainult paarkümmend meetrit, üritas vanaldane tibi paaniliselt oma kullavärvi ridikülist mulle midagi meelepärast kinkida. Sest ta tahtis niiväga midagi kinkida ju! Aga tal oli seal ainult nätsupakk, mida ta vaatas põlgliku pilguga ja siis mingi parfüümipudel. Ta oli suht nõutu küll ja siis palus ta, et ma talle oma käe ulataksin. Muidugi tegin ma seda ja siis tupsutas ta oma lõhna minu üllatuseks mulle randmele.
Kui ma seda juttu klõbistan hetkel, hõljub see lõhn siiani mu ümber mu toas. Aga mulle nii meeldib, et see linn mõjub inimestele nõndaviisi. Mingi Värk on siin kindlasti..

Ivan

Ivan on mu toanaaber ja mu korteri omaniku Gloria poeg. Ivanil on siiras naeratus ja pikad krässus juuksed ning peas tagurpidi nokamüts, mis on juured alla võtnud. Ta vist peaks olema minust vanem, aga kurat neid Lõuna- Ameeriklasi teab, ta ema on ca 90 ja näeb välja nagu keskealine kena tibi. Kui ma esimest korda Gloriat nägin, kes on pärit Ecuadorist ja lapsepõlves siia oma kannad kinnitanud koos oma emaga, tutvustas ta mulle oma poega, hääldades ta nime nagu midagi tohutult eksootilist- Aiivan! Mäletan, kuidas Ivan krimpsutas tiba rahulolematult oma nägu ja surus oma kämbla mulle pihku- Ivan! rõhutas ta oma nime venepärast hääldust.
Selles keerulises korteris, kus me kõik koos elame, lõppeb üks käänuline ja kitsas koridor meie kahe uksega. Nurkapidi koos. Tavaliselt, kui mu toa uks on kinni, siis ma ei kuule üldse teiste tegemisi. Tänu sellele, et see maja, kus elan, on nii üüratult vana, et tolajal ehitati kõiki vaheseinu nagu kindlusemüüre- need on paksud- heli ja välistemperatuurikindlad ja ühesõnaga kõik see, mis teeb mind õnnelikuks- minu olmemöla ei kostu välja, teiste oma sisse, suvel palavus mind ei häiri.. ja talvel vist mitte ka külm.. nii nad räägivad, eks paistab.
Aga täna ma kuulsin oma tuppa kostuvat muusikat. Ivan, kes tavaliselt kuulab Metallicat ja erinevat vana rocki, oli avastanud enda jaoks midagi uut ja olles sellest nii eufoorias, pani kõlarid põhja ja hoidis enda ust pärani. Selleks hetkeks, kui mina oma toast välja läksin, oli ta kedranud seda lugu vähemalt viis korda. Suu kõrvuni tantsis ta läbi koridori, arvestatavalt hästi oma ema trotsiks loole kaasa lauldes. Mul oli hea meel, sest tegemist on ühe minu lemmik, lemmik looga samuti.

tagasi siin

Ma ei tea, kas ma üldse oskan enam kirjutada. eriti oma uue ja popi klaviatuuriga, mille sain ca paar päeva tagasi Siimu käest enne, kui hakkasin Charlestonist tagasi sõitma.
Noh, peale ühte lauset tundub, et grammatiliselt oskan vist kirjutada jah aga iseasi on see, kas suudan seda teha ka kirjanduslikul moel.. eks paistab siis..
Ma ei ole siia kirjutanud vist üle poole aasta kindlasti ja üks põhjus on kindlasti see, et algselt oli liiga palju sündmusi ja teine, et hiljem oli liiga pikk vahe. Ja kui liiga pikk vahe on, siis ei oska enam otsast pihta hakata.
Aga jätan siis selle vahepealse loba ja kirjutan lihtsalt mingi olmemöla üles põhiliselt sellepärast, et harjuda oma uue eestikeelse klaviatuuriga ja teiseks selleks, et teha algus lahti jälle oma blogis kirjutamises. Sest ma tahaks kirjutada üles paljusidki asju. Ja panna pilte vahetevahel. Ja kiruda ja rõõmustada siin. See on mu jaoks olnud alati nii lõbus. Ja vahetevahel, kui kukun vaidlema mõne oma sõbraga mingite asjade üle, siis on juhtunud tihti sihuke asi- oi, ma tean! Ma kirjutasin kunagi sellest oma blogis ja panin ka paar pilti üles! Ja kohe saab märksõna otsingumootorisse pandud ja üles leitud teemad, pildid.
Okey..
Seekord siis mitte midagi tarka ja informatiivset. Ahh- kuulan praegu Pink Floydi ja olen õnnelik. Olen olnud õnnelik enamuse oma Ahvmeerika ajast, aga eriti peale seda, kui Queensist kolisin siia- Mannhattanile oma pisikesse tuppa, mida remondin juba kaks kuud vist- loe, plätseradan oma seinu erinevate värvidega. Ükskord saan ka oma ideaalse värvi!
Mis on huvitav tegelikult, on see, et ma ei vihka enam seda linna.. ma suisa armastan..
Kohutavalt raske linn minu jaoks, samuti raagivad sellest paljud inimesed, kes siin ammu juba elavad ja enne mind. Aga mul on hea meel, et lõpuks ma sain sellest linnast sotti. Sest vastakad tunded kaisid mul juba siis üle pea, kui olin siin eelmine aasta kolm kuud. Ma ei armastanud seda linna ja samas ta meeldis mulle kohati tohutult. Ma tundsin ennast siin võõrana ja piidlesin ja piidlesin. Kohati lagistasin naerda.. that`s it.
Mul on nii hea meel, et saatuse teed tõid mind siia upper west side, Mannhatanile, minu pisikesse tuppa, mida tavaliselt kasutan vaid magamiseks ja hetkel esimest korda ka kirjutamiseks :)
Sest ma armusin oma neighborhoodi. Sest siin on nii palju millesse armuda. Eelkoige inimesed. Ja ma ei hakka sinna teemasse hetkel laskuma, sest siis ma jääksingi kirjutama. Sellest teemast tuleb palju eraldi peatükke, kindlasti hakkan sellest kirjutama. Siis kõik need majad, kirikud, soe õhk ja aura ja rotid, kes jooksevad mu jalgade eest mööda, kui teen oma õhtusi sigarette trepil.. ja see katus, mis on mu salakatus ja kuhu lähen siis, kui tahan taielikku rahu saada. Eks ma homme kirjutan sellest kõigest lähemalt.. äkki..
Aga kuulan hetkel seda lugu:

hiir ka ei tööta

Arvutisõltuvuseks võib lugeda kontrolli alt väljunud arvutikasutust, mis mõjutab negatiivselt sõltlase suhteid ja elu väljaspool virtuaalreaalsust. Eksperdid vaidlevad selle üle, kas arvutisõltuvuse puhul on tegemist meditsiinilise probleemiga või võiks seda pigem kõrvutada liigse televiisorivaatamise, raamatulugemise ning tööl ületundide tegemisega. Tihti tuuakse selle sõltuvusliigi puhul välja sarnasust hasartmängusõltuvusega, mida peetakse tänapäeval üha üksmeelsemalt ohtlikuks käitumishälbeks. Mõlema sõltuvuse puhul toimuvad suured muutused inimese elus, kõrvale jäävad suhted, huvid ja kohustused. 
Suure vihaga sisestasin oma kuradi läpakasse+halb arvuti! panin plussi sest hiljuti saadud viirusre tõttu hääbun ..hääbun..