Ma ei tea, kas ma üldse oskan enam kirjutada. eriti oma uue ja popi klaviatuuriga, mille sain ca paar päeva tagasi Siimu käest enne, kui hakkasin Charlestonist tagasi sõitma.
Noh, peale ühte lauset tundub, et grammatiliselt oskan vist kirjutada jah aga iseasi on see, kas suudan seda teha ka kirjanduslikul moel.. eks paistab siis..
Ma ei ole siia kirjutanud vist üle poole aasta kindlasti ja üks põhjus on kindlasti see, et algselt oli liiga palju sündmusi ja teine, et hiljem oli liiga pikk vahe. Ja kui liiga pikk vahe on, siis ei oska enam otsast pihta hakata.
Aga jätan siis selle vahepealse loba ja kirjutan lihtsalt mingi olmemöla üles põhiliselt sellepärast, et harjuda oma uue eestikeelse klaviatuuriga ja teiseks selleks, et teha algus lahti jälle oma blogis kirjutamises. Sest ma tahaks kirjutada üles paljusidki asju. Ja panna pilte vahetevahel. Ja kiruda ja rõõmustada siin. See on mu jaoks olnud alati nii lõbus. Ja vahetevahel, kui kukun vaidlema mõne oma sõbraga mingite asjade üle, siis on juhtunud tihti sihuke asi- oi, ma tean! Ma kirjutasin kunagi sellest oma blogis ja panin ka paar pilti üles! Ja kohe saab märksõna otsingumootorisse pandud ja üles leitud teemad, pildid.
Okey..
Seekord siis mitte midagi tarka ja informatiivset. Ahh- kuulan praegu Pink Floydi ja olen õnnelik. Olen olnud õnnelik enamuse oma Ahvmeerika ajast, aga eriti peale seda, kui Queensist kolisin siia- Mannhattanile oma pisikesse tuppa, mida remondin juba kaks kuud vist- loe, plätseradan oma seinu erinevate värvidega. Ükskord saan ka oma ideaalse värvi!
Mis on huvitav tegelikult, on see, et ma ei vihka enam seda linna.. ma suisa armastan..
Kohutavalt raske linn minu jaoks, samuti raagivad sellest paljud inimesed, kes siin ammu juba elavad ja enne mind. Aga mul on hea meel, et lõpuks ma sain sellest linnast sotti. Sest vastakad tunded kaisid mul juba siis üle pea, kui olin siin eelmine aasta kolm kuud. Ma ei armastanud seda linna ja samas ta meeldis mulle kohati tohutult. Ma tundsin ennast siin võõrana ja piidlesin ja piidlesin. Kohati lagistasin naerda.. that`s it.
Mul on nii hea meel, et saatuse teed tõid mind siia upper west side, Mannhatanile, minu pisikesse tuppa, mida tavaliselt kasutan vaid magamiseks ja hetkel esimest korda ka kirjutamiseks :)
Sest ma armusin oma neighborhoodi. Sest siin on nii palju millesse armuda. Eelkoige inimesed. Ja ma ei hakka sinna teemasse hetkel laskuma, sest siis ma jääksingi kirjutama. Sellest teemast tuleb palju eraldi peatükke, kindlasti hakkan sellest kirjutama. Siis kõik need majad, kirikud, soe õhk ja aura ja rotid, kes jooksevad mu jalgade eest mööda, kui teen oma õhtusi sigarette trepil.. ja see katus, mis on mu salakatus ja kuhu lähen siis, kui tahan taielikku rahu saada. Eks ma homme kirjutan sellest kõigest lähemalt.. äkki..
Aga kuulan hetkel seda lugu:
Noh, peale ühte lauset tundub, et grammatiliselt oskan vist kirjutada jah aga iseasi on see, kas suudan seda teha ka kirjanduslikul moel.. eks paistab siis..
Ma ei ole siia kirjutanud vist üle poole aasta kindlasti ja üks põhjus on kindlasti see, et algselt oli liiga palju sündmusi ja teine, et hiljem oli liiga pikk vahe. Ja kui liiga pikk vahe on, siis ei oska enam otsast pihta hakata.
Aga jätan siis selle vahepealse loba ja kirjutan lihtsalt mingi olmemöla üles põhiliselt sellepärast, et harjuda oma uue eestikeelse klaviatuuriga ja teiseks selleks, et teha algus lahti jälle oma blogis kirjutamises. Sest ma tahaks kirjutada üles paljusidki asju. Ja panna pilte vahetevahel. Ja kiruda ja rõõmustada siin. See on mu jaoks olnud alati nii lõbus. Ja vahetevahel, kui kukun vaidlema mõne oma sõbraga mingite asjade üle, siis on juhtunud tihti sihuke asi- oi, ma tean! Ma kirjutasin kunagi sellest oma blogis ja panin ka paar pilti üles! Ja kohe saab märksõna otsingumootorisse pandud ja üles leitud teemad, pildid.
Okey..
Seekord siis mitte midagi tarka ja informatiivset. Ahh- kuulan praegu Pink Floydi ja olen õnnelik. Olen olnud õnnelik enamuse oma Ahvmeerika ajast, aga eriti peale seda, kui Queensist kolisin siia- Mannhattanile oma pisikesse tuppa, mida remondin juba kaks kuud vist- loe, plätseradan oma seinu erinevate värvidega. Ükskord saan ka oma ideaalse värvi!
Mis on huvitav tegelikult, on see, et ma ei vihka enam seda linna.. ma suisa armastan..
Kohutavalt raske linn minu jaoks, samuti raagivad sellest paljud inimesed, kes siin ammu juba elavad ja enne mind. Aga mul on hea meel, et lõpuks ma sain sellest linnast sotti. Sest vastakad tunded kaisid mul juba siis üle pea, kui olin siin eelmine aasta kolm kuud. Ma ei armastanud seda linna ja samas ta meeldis mulle kohati tohutult. Ma tundsin ennast siin võõrana ja piidlesin ja piidlesin. Kohati lagistasin naerda.. that`s it.
Mul on nii hea meel, et saatuse teed tõid mind siia upper west side, Mannhatanile, minu pisikesse tuppa, mida tavaliselt kasutan vaid magamiseks ja hetkel esimest korda ka kirjutamiseks :)
Sest ma armusin oma neighborhoodi. Sest siin on nii palju millesse armuda. Eelkoige inimesed. Ja ma ei hakka sinna teemasse hetkel laskuma, sest siis ma jääksingi kirjutama. Sellest teemast tuleb palju eraldi peatükke, kindlasti hakkan sellest kirjutama. Siis kõik need majad, kirikud, soe õhk ja aura ja rotid, kes jooksevad mu jalgade eest mööda, kui teen oma õhtusi sigarette trepil.. ja see katus, mis on mu salakatus ja kuhu lähen siis, kui tahan taielikku rahu saada. Eks ma homme kirjutan sellest kõigest lähemalt.. äkki..
Aga kuulan hetkel seda lugu:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar