Ma nägin täna öösel unes, et me olime Siimuga kusagil peol. Eestis arvatavasti ja me olime ka noored. Ja nagu noortel kombeks jõime me kusagil korteripeol. Mingi hetk hakkas Siimul suvalisest joodikularmist igav ja ta tombas markeriga suure ringi seina peale.. ja seejarel hakkas nagu Onu Raivo oma jutupliiatsiga sinna sisse joonistama imelist maastikku. Nii imelist, et see oli nii reaalne, et yks noor tyyp, kes vaatas seda pulli pealt, tousis lihtsalt pysti ja astus ringist sisse.. ja kadus..
Sellepaele hyppas ka sinna auku mingi padupurjus armunud tydruk ja me jaime moningate inimestega jõllitama seda rohtukasvanud ringi nagu napakad.
Mingi aja parast hakkasid Siimu pliiatsi jooned jarjest rohkem tuhmuma. Hetk enne ringi taielikku kustumist hyppas sealt valja viimasena sisenenud napsune nākk ja kukkus vatrama: "teate, ma jooksin talle jargi aga see polnud lihtne, me olime imeilusas aias ja ta kadus lihtsalt poosaste taha ara. Ma hyydsin teda ja korraks ta karjus, et ma tulen kohe tagasi ja siis hakkasin ma ise kartma ja jooksin tagasi ja ronisin labi augu sisse uuesti".
Selleks ajaks, kui pliks oma jutu oli lopetanud, oli sein puhas ja me saime aru, et see sympaatne tegelane on teises dimensioonis loksus.
Ja meil tekkis loomulikult mure. Et kuidas seda tyypi valja aidata sealt. Yks oli kindel- Siim peab uuesti augu joomistama. Aga kes ta sealt katte saab?
Siim, kui syydlane tahtis talle yksi jargi minna aga sellest plaanist ma keeldusin. Ma pakkusin talle ennast kaasa. Lihtsalt selleparast, et tahtsin taga koos olla kas siis teises dimensioonis, kui koik asjad peaksid perse minema voi siis onneliku lopuni august koos tagasi roomates.
Mina, kui praktiline inimene pakkisin asjad- pussnoad said meile enesekaitseks vôõle ja sejakotid toitu ja jooki tais topitud ja siis Siim joonistas jallegi selle rōnga, kuhu sisse tegi mustvalge imelise maastiku ja me ronisime labi selle missioonile. Eenevalt olime kebenninud kahte kunstiandega hetkel juba parajas pohmellis piigat, et nad istuksid markeriga augu ees ja niipea, kui see tiba tuhmuma hakkab, siis kohe hakkaksid nad rasvaselt Siimu joonistatud jooni yle tombama. Ja seda niikaua, kui me tagasi tuleme, et me lòksu ei jaaks nagu see napakas purjus Marco Polo.
Enivei, kui olime labi augu roninud, ei olnud meil seal yldsegi mingit ilusat lilleaeda, millest oli vaterdanud jumal teab, mis aineid tarbinud tydruk, kelle nime ma ei maleta. Seal oli tosine kõrb ja jube palav oli. Ronisime yle sadade liivavallide ja see oli paris retsilt raske. Ausalt.
Lopuks joudsime kummalisse linna, kus koik elasid kusagil varemetes. Olime happyd, sest nagime inimesi. Aga selgus, et nad koik olid kusagilt kellegi joonistatud aukudest labi hypanud, mis olid moment hiljem kinni lainud ja nad virelesid vaesuses, saades kasu vaid nende lollide roovimisest, kes olid just asja tulnud seljakotid seljas labi erinevate maailma aukude..
Maletan, et keset suurt pogenemist ja pussnugadega ahvardamist haakus kusagil tanavanurgal meiega naljane ja janune Marco Polo ja peale seda lidusime nagu hullud sead yle korbe koduaugu poole. Mina olin koige vâledam- nagin juba eemal keset liivadyyne seda mustvalget moodustist ja röökisin Siimule ja kõhnununud noorele idealistile- tulge siia, liduge ruttu! Ja hyppasin rōngasse. Niipea, kui ma sinna peotuppa maandusin õlletaara kolisedes, nagin kahte hysteerilist tytarlast, kes yliinimliku kiirusega yritasid markeriga kustuvaid jooni seinal taastada, aga tulutult. Koik kadus ja tuli valja, et nad olid seda teinud juba neli õõpaeva ja nad olid kokkukukkumas ja mida aega edasi, seda kiiremini hakkasid nende ylejoonistatud jooned kustuma.
Jōllitasin seda tyhja ja ja tiba maardunud seina ja sain aru, et Siim ja Marco Polo on igavesti teises dimensioonis lôksus..
Sellepaele hyppas ka sinna auku mingi padupurjus armunud tydruk ja me jaime moningate inimestega jõllitama seda rohtukasvanud ringi nagu napakad.
Mingi aja parast hakkasid Siimu pliiatsi jooned jarjest rohkem tuhmuma. Hetk enne ringi taielikku kustumist hyppas sealt valja viimasena sisenenud napsune nākk ja kukkus vatrama: "teate, ma jooksin talle jargi aga see polnud lihtne, me olime imeilusas aias ja ta kadus lihtsalt poosaste taha ara. Ma hyydsin teda ja korraks ta karjus, et ma tulen kohe tagasi ja siis hakkasin ma ise kartma ja jooksin tagasi ja ronisin labi augu sisse uuesti".
Selleks ajaks, kui pliks oma jutu oli lopetanud, oli sein puhas ja me saime aru, et see sympaatne tegelane on teises dimensioonis loksus.
Ja meil tekkis loomulikult mure. Et kuidas seda tyypi valja aidata sealt. Yks oli kindel- Siim peab uuesti augu joomistama. Aga kes ta sealt katte saab?
Siim, kui syydlane tahtis talle yksi jargi minna aga sellest plaanist ma keeldusin. Ma pakkusin talle ennast kaasa. Lihtsalt selleparast, et tahtsin taga koos olla kas siis teises dimensioonis, kui koik asjad peaksid perse minema voi siis onneliku lopuni august koos tagasi roomates.
Mina, kui praktiline inimene pakkisin asjad- pussnoad said meile enesekaitseks vôõle ja sejakotid toitu ja jooki tais topitud ja siis Siim joonistas jallegi selle rōnga, kuhu sisse tegi mustvalge imelise maastiku ja me ronisime labi selle missioonile. Eenevalt olime kebenninud kahte kunstiandega hetkel juba parajas pohmellis piigat, et nad istuksid markeriga augu ees ja niipea, kui see tiba tuhmuma hakkab, siis kohe hakkaksid nad rasvaselt Siimu joonistatud jooni yle tombama. Ja seda niikaua, kui me tagasi tuleme, et me lòksu ei jaaks nagu see napakas purjus Marco Polo.
Enivei, kui olime labi augu roninud, ei olnud meil seal yldsegi mingit ilusat lilleaeda, millest oli vaterdanud jumal teab, mis aineid tarbinud tydruk, kelle nime ma ei maleta. Seal oli tosine kõrb ja jube palav oli. Ronisime yle sadade liivavallide ja see oli paris retsilt raske. Ausalt.
Lopuks joudsime kummalisse linna, kus koik elasid kusagil varemetes. Olime happyd, sest nagime inimesi. Aga selgus, et nad koik olid kusagilt kellegi joonistatud aukudest labi hypanud, mis olid moment hiljem kinni lainud ja nad virelesid vaesuses, saades kasu vaid nende lollide roovimisest, kes olid just asja tulnud seljakotid seljas labi erinevate maailma aukude..
Maletan, et keset suurt pogenemist ja pussnugadega ahvardamist haakus kusagil tanavanurgal meiega naljane ja janune Marco Polo ja peale seda lidusime nagu hullud sead yle korbe koduaugu poole. Mina olin koige vâledam- nagin juba eemal keset liivadyyne seda mustvalget moodustist ja röökisin Siimule ja kõhnununud noorele idealistile- tulge siia, liduge ruttu! Ja hyppasin rōngasse. Niipea, kui ma sinna peotuppa maandusin õlletaara kolisedes, nagin kahte hysteerilist tytarlast, kes yliinimliku kiirusega yritasid markeriga kustuvaid jooni seinal taastada, aga tulutult. Koik kadus ja tuli valja, et nad olid seda teinud juba neli õõpaeva ja nad olid kokkukukkumas ja mida aega edasi, seda kiiremini hakkasid nende ylejoonistatud jooned kustuma.
Jōllitasin seda tyhja ja ja tiba maardunud seina ja sain aru, et Siim ja Marco Polo on igavesti teises dimensioonis lôksus..
