talvevärk

Nonii, seekord siis naudin talve siin Eestimaal täiel rinnal. Ei mingeid "tingel tangel" hõikumisi ekvaatori all. Kõik on reaalne - külm, palju lund, tuisk ja katkine maja. Ja äpardused, mis kõik sellega kaasnevad.

Muidugi mulle meeldib praksuv kamin ja imeilus vaade aknast, kust paistmas ainult paksud lumeväljad.. Aga kuramus küll, oleks millegiga kütta ohjeldamatult ja oleks ka soe. Mul on meeletu külmafoobia..

Aga vaade siis minu magamistoa aknast:

Ja vaade veranda aknast:


Ja selline kena pilt on tehtud mu elutoa aknast.. kuigi hetkel peaks vist lisama ca 30 cm lund, kuna pilt on tehtud mitu nädalat tagasi.


Eile võtsin oma traditsionaalse teekonna ette Liiva surnuaeda ja seda ikka südaöö paiku, nagu mul kombeks on. Seljakotis neli hauaküünalt, tikud ja fotokas igaks-juhuks. Kui peaks olema tuju pilti teha.
Olen õppinud juba ammustel aegadel, et fotokat tasub võtta igale poole kaasa, sest kui sa seda ei tee, siis kahetsed hiljem.. ohh, miks küll ma magasin maha jäädvustada seda ja sellist situatsiooni..
Aga siis surnuaiast.
Igal jõululaupäeval, juba lapsest saati, olen harjunud sellega, et see näeb välja nagu tuledemeri. Küünlad välguvad pea iga hauakivi ees ja see on imeilus. Seekord sisenesin aga väga pimedasse metsa, kus ei olnud näha isegi hauaplaate. Maapind oli täis tuisanud ja ühtlaselt valge lumekihi all. Sumpasin üle põlve ulatuvas lumes ja nägin kohati virvatulukesi kumamas lume alt. See oli nagu muinasjutus. Need tulukesed olid päeval põlema pandud hauaküünlad, mis ei saanud kustuda, kuna oli kork peal. Ja tänu tuisule olid nad kaetud ühtase lumevaibaga. Tontlik aga samas ka pühalik.
Oma vanaisa ja vanaema haua leian suvel üles sekundiga, kuid eile oli see üks paras eneseületus. Sumpasin hauaplaatide vahel vähemalt tunni, puhastades suuri valgeid lumekünkaid, et saaks ligi graveeritud kirjadele.. ma loodan, et keegi ei võta seda pühaduse rüvetamisena..
Aga üles leidsin! Lõpuks, kui olin juba lumes roomamisest surmväsinud, kasutasin loogikat ja pigistasin silmad kinni. Teadsin, et olen õiges paarikümnemeetrises raadiuses. Aga manasin enda ette suvise surnuaia - selle, kuidas kasvavad männipuud minu vanavanemate haua ümber. Ja kui silmad avasin, siis sain aru kohe, kust on vaja kaevama hakata. Ja nii õnnestus mul rääkida öises surnuaias oma vanaema ja vanaisaga, kes tegelikult olid kunagi mulle mu vanemate eest ja minule ka väga kallid.



Hilem õnnestus mul leida üles ka üks teine täistuisanud hauaplatsike. Ja siis ma tundsin, et isegi vahel on olla hea jõulude ajal kodumaal.

Selle oma väravapostide pildi tahan pühendada kõikidele oma sõpradele, kes on mul südames ja kes tahavad ka minust killukest oma südames kanda..

mehelik edevus

Kui mees hakkab enda välimuse eest hoolitsema, kas siis on see väljund naiselikkuse poole?
See on selline kliiksuga küsimus, tegelikult mulle meeldib, kui mehed hoolitsevad oma välimuse eest. Aga suhteliselt palju erinevaid stiile ja vorme on, kuidas nad seda teevad. Näiteks suurtes riikides nagu Ameerika Ühendriikides või Inglismaal olevat selgelt näha ööklubides ja baarides, kui mees on liiga hästi riides ja näeb liiga hea välja, siis on ta ilmselgelt homoseksualist. No seda on ka Eestimaal näha, aga seda pigem odavate ja edevate hilpude ja provotseeriva, peenutseva käitumise järgi.
Olen enda elukaaslasel oma näokosmeetikaga nägu koorinud ja teinud talle põhjaliku näohoolduse, mille tagajärjel (kuigi ta algul vastu tõrkus), oli ta õnnelik, sest eelnev kare näonahk asendus pehme nahaga, nagu ei olekski mees käinud Põhjariikides nädal aega kalal.
Tegelikult on see rumal suhtumine-"Džiisas, sa kreemitasid oma nägu ja oled mees.. järelikult oled ka pede," nagu mölises üks ta sõber, kellele rääkisime sellest saatuslikust näohooldusest.
Samas tunnen inimesi, kes ilma ülikonnata isegi ei välju vabal päeval kodunt. Ja siis, kui neil on vaja mudast sporti teha (kuna sõbrad neid kutsuvad), panevad nad omale selga heledad väga kallite firmade spordiriided. Ja tossud. Ja hädaldavad pärast. Oma riiete ja jalanõude üle.
Ja siis on veel üks grupp inimesi, kes peavad ennast kas hipideks või punkariteks ja on ostnud endale vastavad riided ja aksessuaarid. Ja samuti hädaldavad nad siis, kui midagi juhtub nende väliskattega.
Kes on üldse Tõeline Mees?
Kas selline, kes ei pane tähele oma välimust, aga samas tal on oma stiil.. ja tal ei ole kahju, kui mudaplekk.. või punase veini plekk rüvetab ta lemmikpükse..
Või selline, kes ei tee endale rastasid ja tätokaid selle nimel, et olla nüüd hoopis teine inimene, kuigi, ta tegelikult on sama tegelane, kes enne.. või hullemgi veel..
Või sellised mehed, kes on lihtsalt sellised, kes nad on - naturaalsed ja siirad, oma vigadega ja väikese edevuse ja egoga..
Üldse kaldun arvama, et mehed on edevamad, kui naised. Võin tuua kiiresti paar näidet selle kohta.. mhmm, mis mulle esmaselt meelde tulevad mu elu jooksul:
Ükskord, kui oli veel nõukaaeg, sõitsid paar mu tuttavat Järvevana teel tsiklitega. Ühel kihutajatest olid jalas tuttuued Nike jooksukingad, mis ta oli soetanud valuutapoest.. üüratult kalli raha eest.
Ta tegi avarii ja ta tsikkel kukkus talle peale. Esimene lause, mis ta peale laksu karjus oli: "Appi, mu toss.. palun tehke midagi.. mu toss on katki!"
See, et ta kand oli rebenenud kuni jalalaba ülemise labani ei huvitanud teda hetkel üldse. Või tegelikult.. äkki teen talle ülekohut - äkki oli ta shokis. Või mitte, sest peale oppi haiglas, hädaldas ta ikka oma kalli jalanõu üle..
Teine ja mitte nii mõjuv näide on sellest, kuidas üks meessoost tegelane siseneb meelelahutuskeskusesse. Ta on uhke oma pikkade juuste üle ja alati teeb ta komplimente ja antikomplimente naistöötajatele, kellel on temast pikemad või lühemad juuksed. Ja ükskord, kui ta tuli öösel uksest sisse ja nägi suht räsitud välja, näitas ta ukse kõrval asuvale peeglile keskmist sõrme.. seda polnud enne kunagi juhtunud, kuna ta eelnevad pilgud ja shestid, kui ta sisenes, väljendasid seda, et ta oli väga rahul oma välimusega.

olid väga ammused ajad, kui mu kodus oli vähemalt 120 lintkassetti ja riiul vinüülikaid

Pisike valik, oma mineviku muusikast, mida saan siin kajastada. Väga pisike. Aga andke mulle andeks see nostalgia tuju. Sest kuigi see muusika on igivana, on see muusika ka minu jaoks igihaljas.

ükskord prahvatab vimm..

tegelikult ma saan aru, et ma olen normaalne

Ja mõistke, kuidas te mind tahate. Vahel magan gloobus kaisus.

Ja tegelikult mulle meeldib kohutavalt see teema..

kuidas ma saan aru, et ma olen normaalne..

Teen oma tavalisi asju. Koristan ja kütan. Pesen pesu ja roogin lund.. ok, mu lumelabida vars läks katki - homme ostan uue. Ja vahepeal surfan netis ja leian hämmastavaid asju. Näiteks nagu Portugali BOOM festivalil esinenud bändi wapaq lingi. Kus vaid mõned hämmastavad lood ja live videod. Ühe paneks kohe suurelt vaatamiseks välja.



Ja ma rokin üksi oma arvuti taga.

Siis jälle kütan ja koristan ja tsekkan oma maile, mis seotud tööga.. Kell on juba kaks.
Ja siis tuleb mu tuppa mu poeg ja puhub muga paar sõna juttu. Jutt areneb diskussiooniks. Huvitav on. Ja mingi hetk ta soovib head ööd ja ma jään siia üksi. Ei ole veel soovi magama minna, tahaks vestelda aga ei viitsi seda teha msn-i või skype kaudu. Ja nii ma siin vestlen siis üksinda, kirjutades seda jura, mis on hetkel mu peakolus.
Maksin arveid enne. Julm tegevus. mis ajab mind alati masendusse. Aga sellised tegevused on vaja teha alati üks kord kuus - südant rindu võttes. Ja siis on kergendus missugune. Missiis, et raha pole enam - kuidagi ikka hakkama saab. Alati saab.
Aga mul on kirjutuslaual kolm sahtlit. Üks on lepingute ja arvete sahtel. Teine pudi-padi sahtel. Kolmandasse topin juhtmeid ja suvalist kila-kola. Pudi-padi sahtlisse viskan vahel A4-le kirjutatud meeleolu meeneid. Täna jäi mulle üks silma, kui otsisin ühte arvet, mille arvasin sahtliga segamini olevat ajanud. Lugesin seda. Täiesti Hullu Meelne vana-vana tekst. Miks ma selle kirjutasin? Poleks see tekst nii vana, siis ei julgeks ka seda siin avaldada. Aga selline see siis oli:
"Istun oma arvutitoolil ja üritan kõigest väest leida pealkirja oma järgmisele reisikirja peatükile. Loomekriis -
Vaatan lootusetu pilguga enda ümber, et saada pisukestki inspiratsiooni - laual vedeleb eile tühjaks joodud konjakiklaas, milles sinna topitud tomatisüdamik..
Tumba mu kõrval, millele visatud õhuke suveseelik, mille peal läpakahiir.. no miks ta seal on, ma ei tea.."
Ja ma mul tekib täielik imestus, miks ma sellise mõttetuse olen kirjutanud kunagi paberitükile. Veider, veider, veider.
Äkki ma siiski olen normaalne mõnes mõttes ja mingis mõttes lihtsalt veider. Või nagu ma kirjutasin facebooki ühe kena inimese luuletuse.. oot, ma otsin selle kohe üles..

Sa ära endast nõrgemaid põlga
või neid, kes on omamoodi.
Ei tohi kõik olla ühte malli..
sest maailm nõnda kord loodi
Ka vaimuhaige jutus on mõte
ka nõdrameelse tõdedel on ramm
sest tea, et geeniusest idioodini
on vaid tilluke samm.

See, ma loodan, et ei käi nüüd päris minu kohta, kuid vahel, kui kipun segast peksma, siis lohutan ennast selle luuletusega..

Aga laseks veel nüüd ühe ilusa ja vanaaegse loo, sest Cat Stevens on minu lemmik. Minu Shamaan Helen tõi ta minu kõrvu, vot..

Kui midagi on valmis, siis on hea tunne.. onju..:))

Lõppude lõpuks sain valmis kirjutatud oma Lõuna-Ameerika reisikirja. No enam-vähem täpselt siis, kui aasta tagasi sellele reisile oma sammud seadsin.
Kolm kuud vähem, kui aasta, kirjutasin seda vahelduva eduga ja nüüd siis.. ohh, on see rõõm.. taak.. vahel isegi kohustus, on mu kaelast ära. Ja eks ma parandan ka ükspäev, aga mitte lähitulevikus ära kõik kirja- ja väljendusvead. Kui jõuan. Kui pole uut reisi tulekul, mis haaraks mind oma lummusesse. Võin ka saladuskatte all öelda, et see reis tuleb.. hihhii..
Aga veelkord paneks siis igaks juhuks siia selle lingi, et huvilised saaksid sirvida. Ja ka ma ise, kui olen juba penskar:)

http://sites.google.com/site/ibumarx3/