kuidas me "häbiposti" püsti panime

Laupäev oli siis see päev, kui mu sõbrad mulle appi tulid kiigeposti paigaldama mu aeda. Päev oli ilus ja tuju hea kõigil. Metsas oli ka valmis vaadatud mullune metsakuiv mahakukkund mänd. Ostsin ka uue fiskarsi labida postiaugu kaevamiseks. Laenasin ka toredalt naabrinaiselt muruniiduki.
Muru sai niidetud, post sai metsast koju toodud ja maasse kaevatud. Igaüks andis oma panuse. Natsa sai ka õlut ja viina joodud ja muidugi oli ka grill.
Ja muidugi ka politsei kell 23.10, kes tuli nagu nõiaväel põhjuseks siis Ahti merelaulud, mis pirisesid ta autoraadiost.
Naabrid, ma armastan teid kaa! Eriti seda, kui enne südaööd võhivõõrad inimesed käratavad mulle mu oma aias - iga roju oma koju! Järgneva jätaks siia kirja panemata, sest usun, et see väljuks hea maitse piiridest.. kahju muidugi.. sellest õhtust nimelt. Sest palju neid ilusaid ja suviseid suveõhtuid ikka siin hallil Eestimaal on..

Neli päeva hiljem astus mu sõbranna korraks õhtul mu juurest läbi. Loomulikult oli ta juba kursis mu laupäevaõhtuse sündmusega. "Jumal tänatud, et ma ei saanud su juurde tulla," oli tema reaktsioon. "Aga vaata vähemat siis mu uut kiigeposti!" täheldasin uhkusega kardinat eest ära tõmmates.

Aili heitis pilgu aknast välja ja vangutas mõtlikult pead: "mnjaa.. see on sinu häbipost.."

esmaspäev

Koosolek. Iga esmaspäev. Tavaliselt arutame asju ja vahel vaidleme nii, et maa on must.
Sellel esmaspäeval aga valdas mind mingi apaatsus. Kuulasin poole kõrvaga ja sirutasin oma jalad välja. Võrdlesin oma pahkluid, mis olid kenasti ühtemoodi paistes nagu seajalad. Haigutasin salaja nii, et keegi ei näinud. Mõtisklesin, et kui tore oleks alla õue longata kohvitass käes ja suits ette panna.
Mingi hetk süvenesin jututeemasse ja sain aru, et meile kõigile on püstitatud palju koduseid ülesandeid. Kuni järgmise esmaspäevani on aega need välja genereerida. Palju häid mõtteid on vaja ette laduda! Oi kurat!.. ja mulle meenus sellel hetkel ainult üks anekdoot nõukaajast..

Moskva lähistel kolhoosis surid lehmad. Niimoodi massiliselt, iga päev mitmeid ja mitmeid. Kolhoosnikud ise jube närvis ja nõutud. Seadsid siis sammud pealinna poole, et Leonid Iljits Breznevi käest nõu küsida. "Lehmad surevad seltsimees Leonid Iljits, mis teha?" Breznev sügab ja sügab kukalt oma kümme minutit ja ajab näpu õnnelikult püsti: " minge koju, pange kõik elusad lehmad ritta ja joonistage nende ette maha suur punane ring."
Noh, kolhoosnikud lähevad siis oma kolhoosi tagasi ja teevad kõik nii, nagu riigijuht soovitas. Aga ei mingit tolku - lehmad ikka surevad nagu hullu. Nädala pärast jälle siis võtavad õnnetud kolhoosnikud sama teekonna jalge alla. "Seltsimees Breznev, punane ring ei aidanud, lehmad ikka surevad." Breznev jälle mõtleb ja vastab: "rivistage üles kõik allesjäänud lehmad ja joonistage nende ette suur punane kolmnurk."
Rõõmsad kolhoosnikud ruttavad koju ja teevadki nii.. aga ei mingit tolku - viimasedki elusad lehmad kärvavad maha.
Lähevad siis jälle õnnetud kolhoosnikud oma riigijuhi juurde jutule. "Seltsimees Leonid Iljits, ei aidanud ka punane kolmnurk, kõik lehmad on surnud.." Breznev vangutab pead: "0i, kui kahju.. ja mul oli ju veel nii palju häid mõtteid..!"

blogindus

Blogi kirjutamine on veider asi ja inimesed, kes seda kirjutavad, teevad seda väga erinevatel põhjustel.
Paljud kirjutavad reisiblogi. Mis on tegelikult üks kuradi hea põhjus üldse blogi kirjutamiseks. Mina olen valinud teise tee, sest kunagi ammu alustasin oma reisijuttudega sellelt leheküljelt ja see blogivärk tuli kuidagi muuseas kõrvale. Nii nagu vanasti kirjutati päevikut umbes. Aga muidugi see kaustik oli tavaliselt ärapeidetuna padja all või salajases sahtlis. Ja seda ei saanud keegi lugeda ja sinna ei saanud panna juurde klikatavaid fotosid ja oma lemmikmusa videosid.
Aga ikkagi.. paljud inimesed blogivad ja neid stiile on ka palju, kuidas nad seda teevad.. ja mis põhjustel..
Näiteks tean inimesi, kes elavad väga kiiret ja igavat argipäevaelu - töö, kool, laps, kodu, vähesed hobid, vahel pidu ja aega pole üldse. Ja samas nad kirjutavad peaaegu igapäev ühe postituse oma blogisse oma mõtetest ja tegevustest. Ja mitte lühikese. Kust nad küll selle aja võtavad?..
On olemas ka perverte, kes elavad oma idee välja internetimaailmas, seda kindlasti ka trollates foorumites ja pidades samas ka kõrvalt oma kiiksuga blogi.
On olemas palju fotoblogisid.
On olemas palju luuleblogisid.
On inimesi, kes tunnevad ennast üksikutena, näiteks eriti selliseid, kes on töötavad välismaal ja see on nagu nende väljund kodumaaga suhtlemisel.
Või kes elavad välismaal ja neil on sellest maast paljugi eestlastele pajatada. See on lahe, sest nii palju on seda emotsiooni ja infot, mida sa muidu kuidagi kätte ei saaks.
Ja on veel vähemalt tuhat põhjust, miks inimesed kirjutavad ja näitavad oma mõtteid tervele maailmale. Eestikeelne blogindus on tegelikult ikkagi üsna kitsale ringile avatud, võrreldes suurte maailmakeeltega.
Ma arvan, et tegelikult on blogi kirjutamine üks kuradi hea asi, eriti siis, kui see kuhugi internetist kaduma ei lähe. Kui mingi server põhja ei kõrbe. Või maailmalõpp ei tule.
Sest sust jääb jälg maha. Ja vot selline just, nagu sa hetkel tundsid ja tahtsid.
See on nagu päevik, aga mis ei kolleta. Ja kuhu saab lisada tuhmumata fotosid. Ja kui server katki ei lähe, siis saavad lugeda seda ka su lapsed ja lapselapsed. Ja nad saavad teada, kes oli nende esivanem oma nooruses ja hiljem.. võib-olla selle ajani, kui näpud juba tömbid ja silmad ei seleta.
Mina tahaks küll teada oma esivanematest - nende mõtetest, arusaamadest ja arengust. Nende noorusrumalustest ja vanadusseiklustest:) Aga kahjuks tean ma seda jubevähe.
Ja hea meie ajastul on see, et see on võimalik. Et su lapsed ja lapselapsed loevad kunagi su lolle mõtteid.. ja vaatavad su vanaaegseid muusikavideosid.. ja näevad, mis koll sa tegelikult olid kunagi.

üks pisike inimene sai aasta vanaks

ma tahan!

Ma tahan, et muusika mängiks nii kõvasti, et ma ei kuuleks oma mõtteid.
Ma tahan, et mul oleks rohkem aega tegeleda kõige sellega, mis mul plaanis.
Ma tahan, et ma ei väänaks kogaeg oma jalgu välja nii, et ma ei saa tegeleda nende asjadega, mis mulle meeldivad. Kas ei ole siis täiesti ülekohtune saatuse poolt see, et ma juba kaks korda sileda maa peal olen ennast lombakas väänanud. Lihtsalt mingi lohaka sammu tagajärjel käib jalg nõksti väljapoole ja sekundiga on kederluu paistes mis kole. Kas on tegemist halva karmaga või olen ma tõesti hädapätakas, kes isegi käia ei suuda?
Ma tahan, et mulle ei öeldaks enam kunagi - sa kõnnid nii lohakalt!
Ma tahan, et mulle lähedased inimesed ei näägutaks mu kallal.
Ma tahan olla mitu, mitu kilo kergem, ilma, et ma oma õgimisest loobuma peaksin.
Ma tahan jälle minna reisile.
Ma tahan mitte vastutada paljude asjade eest.
Ja ma tahan endale ehitada "hipiaeda," mille kohta on mul nii selge pilt silme ees, aga mida maha laidetakse, kui ma seda kirjeldan. No kurat! Ma teeksin endale laheda aiaplatsi, kus kõik mu sõbrad ja tuttavad ennast mõnusalt tunneksid. Ma nii kujutan endale seda vaimusilmas ette. Ja miks ma peaksin hoolima sellest, et see ei sobi korraliku Nõmme aedlinna malliga kokku? Tähtis on ju see, kuidas mina ise ja mu sõbrad ennast seal tunnevad. Minumeelest pubekal on tähtis see, mida teised räägivad, täiskasvanud inimene teeb nii nagu ise tahab. Tahan oma Aasia purjeriidest kiikesid ja madalat paekivist ümmargust lauda ja alati, kui külalised tulevad, võtan padjakapist välja padjad ja kõik tunnevad ennast palju mugavamalt, kui plasttoolidel või pakkudel istudes.. millegipärast tundib mulle, et mul on nii kuradi õigus.. jaaah..
Aga teen ära - kaevan, ehitan ja kõpitsen ja siis on vähemalt enda tehtud. kaunikene..

luuletus ja laul

See pikk tee teiseni
tuleb läbi käia
igalühel endal
et kuulata
et vaadata
et hingata
samamoodi..
Ja vahel ei teagi,
kas selleks
et pärale jõuda
peab olema enne
lõpuni käidud
üks teine,
palju pikem tee -
eneseni...

A. Kivi

esimene grill ja koristustalgud

Seisan oma sõbrannaga keset oma räämas hoovi ja räägin, kui räämas see ikka on.. et kuipalju ma pean nüüd vaeva nägema, et see korda saada ja millised ja millised plaanid mul on. Ja kuidas ma seda kohe tegema hakkan.

Helen naerab.

Peale roostes ja hallitunud grilli keldrist välja vedamist ja selle puhtaks küürimist otsustasin oma koristustööd edasi lükata.

Helen muigab.

Grillime liha, kana ja vorstikesi. Lõigume muruplatsil tomatit ja sibulat. Mingi aja pärast kutsume külalisi.

Muidugi nad tulevad.

Joome viina, siidrit ja rummi. Paneme aknale kõlarid ja kuulame head muusikat. Vedeleme madratsitel ja tekkidel miljonite patjade keskel. Viskame vaimukusi ja naerame ise nende peale.

Lõbus on.

Mingi aja pärast tassime kõik kokkukorjatud oksaprahi lõkkesse. Lõke on peaaegu majakõrgune. Me teame, et selline tegevus on keelatud, kuid see meid ei häiri sellel momendil. Sest majakõrgune lõke on lahe.

Siis tulevad kurjad naabrid, kes ähvaradavad kohe politsei kutsuda, kui muusikat kinni ei pane.

..midagi ei ole muutunud..