the Road

Vaatasin täna filmi, mille nimeks siis "the Road."
 Olin kunagi enne seda filmi vaadanud purjuspäi ja mitte täielikult süvenedes, kuid mulle tekitas see film tookord juba tugevaid emotsioone. Armastus ja hoolimine.. inimlikkuse säilitamine, hirm, lausa loomalik hirm ja sügav õnnetunne lihtsate asjade pärast..
Soovitan vaadata seda filmi südamest, sest see ajab kananaha ihule (vähemalt mul ajas).
Maailmalõpu filmide versioone on palju tehtud, kuid see on üks väheseid, mis mulle nii sügavat muljet on avaldanud. Näiteks oli seal üks koht, kus Peategelased - isa ja poeg käivad oma rada ja ees on tundmatu tulevik. Ja nad kohtuvad vanamehega, kel elu tegelikult kah läbi, kel pole midagi, ei süüa, jalanõusid ega lootust. Mingil hetkel öise lõkke ääres küsib isa vanataadi käest: "Kas Sa sooviksid vahel oma surma?"
ja vanataat vastab, ise surmale sent võlgu: "Ei.. sellistel aegadel oleks rumal endale sellist luksust lubada."
See mõte peaks olema õpetuseks kõikidele noortele kukkedele, kes on suitsiidsed ja kes ei saa aru oma elu väärtusest. Mina arvan nii vähemalt..

ja jälle olen ma muusika vallas

Midagi ei saa teha - olin ja töötasin ja jälle olin ja ma armastan youtoube, sest sealt leiab igasugu lahedaid lugusid ja neid kuulata on nii kaif..

Pink Floyd (David Gilmour) - üks lugu

enne ja pärast
 

 

 jah.. neid " enne ja pärast" lugusid on ju nii palju ja minu blogist läbi kõmanud, kuid ma armastan Gilmouri niii väga

üks hommikupoolik Eestimaal

Näh, siis üks hommik - paar päeva tagasi, kus võtsin velo ja kimasin oma saarele.. ja oh üllatust, sinna sai mitte ujudes, vaid isegi nii, et vesi ulatus üle põlve. Seda muidugi kohalike mustlaste abiga, kes mulle vanu autokumme kõige sügavamatesse kohtadesse ette viskasid. Kenad ja hoolitsevad nagu nad olid ja sipsti olin saarel - oma jalgratast peakohal kandes. Tegin siis pilte ja panin need sellesse pildiseeriasse üles kah, kena Pink Floydi lugu kah taustaks olemas.


pilves hommikuhakatis from marge on Vimeo.

tere Charleston

See on lugu, kus on nimed taimedel ja ka mõnel puul. Ja loomulikult on seal oma stoori ja kindlasti näen mina seda pildivärki hoopis läbi oma silmavärgi, aga las ta siis olla - üks tähtis lõik mu elust

charleston 2014 from marge on Vimeo.

Palju õnne, Siim!

Palapapahh.. icc - kuulan hetkel sedalugu ja mul on nii kuradi hea meel, et oled mul olemas.. Jaa jaa.. ma soovin Sulle nii palju häid asju sünnipäevaks ja eelkõige selleks ajaks, mis leiab aset peale Sinu sünnipäeva. Sest see on nii loogiline ja lihtne ja siiras.. las tulla kah see lugu siis, mis mulle meeldib hetkel-

kurat, ma ei taha olla õel

Ja kurat küll, mul on kõrini oma kardinapuuga mässamisest. Nii kõrini, et lennutasin selle pika kaarega matsti vastu maad ja ma ei taha sellest enam näha ega kuulda. Ma ei tea, kas mul on õigus, aga kahtlustan oma naabripoissi, kes on õel ja lollakas. Nimelt saabusin täna oma koju ja avastasin, et mu kardinapuu koos kardinatega, mis eraldab elutuba magamistoast, on maha kukkunud. Algul ei pööranud ma sellele erilist tähelepanu, kuna sel üks katkine ühenduslüli - eks arvasin siis, et mingi maavõnge, mis on tingitud näiteks kaubarongisõidust, vibratsioonis selle maha. Hiljem algatades uurimustöid sain aru, et kardinapuu on rebitud kipsi küljest suht lahti. Kukkumise trajektoor oli kah valemoodi ja siis hakkasin oma kodus otsima asju, mis oleksid võinud olla kadunud, kui su juurde on tehtud Sissemurdmine. Siiani ainuke asi, mida ei suuda leida on mu tahvelarvuti, videokaamera leidsin ilusasti üles, kui otsisin patsikummi. Olin suht õnnelik.
Olen siiani õnnetu selletõttu, et rääkisin pikalt Siimuga, kel on täna sünna ja kes ei olnud ära teeninud mu vihapurskeid ja solvumist selle persooni üle, kes koperdas mu toas ja lõi minu jaoks kaose. Ma elasin omapoolse vihapurske verbaalselt talle välja, küll mitte tema suhtes vaid vahutades ja vahutades oma vihast.. sest olin tige.. ma ei tahtnud seda teha.. ausalt..
Perse see kuradi tahvelarvuti, ma saan ilma selleta ideaalselt elatud. Tänud saatusele või iseendale, et mu fototehnika vedeles mul autos juba neljapäevast saati. Ja seda ainult mu laiskuse tõttu. Vot seda ma nii lambist üle poleks elanud.
Aitäh Sulle Kristjan, kes Sa murdsid ära mu auto katusel oleva raadioantenni ja seda nii leebel moel, et sain selle kokku teipida ja siiani autos kuulen raadiot. Kui sa oleksid selle ülemise jupi visanud võssa, siis ei oleks see kindlasti õnnestunud.
Tänud laiskusele, et mu fototehnika vedeles mul autos, kui mulle siia sisse tuldi.. sest see oleks kõige hullem lops mu südamele, kui see kupatus oleks mult pihta pandud..
Nüüd elasin ennast jälle siia välja - olin kuri ja paha - tahtsin vahepeal kellegi silma välja torgata sellesamuse kardinapuuga. Aga see oli hetkeline tobe mõte ja ma homme hakkan juba korralikuks ausalt. No kurat, ma vähemalt proovin seda teha
PS: ma ei hoia enam oma uksi lahti, aknaid hoian vaid õhutuse peal ja ausalt, iga akna all on hundilõks - tule, kui tahad.. Kristjan

 Aga jäin siia netimaailma kuulama asju ja muusikat. Ja selle allpool loo siis meisterdas Valdo kokku, kes on üks lahe tegelane igati. Temaga sain kasiinomaailmas suitsunurgas tuttavaks, kui mina olin vist 21.. sealt sai alguse hüplik sõprus, mis on paganama kahtluse all siiani, kuna ta on nii ülbe tüüp, et ei viitsinud isegi Ameerikas eriti mu kaunitele kõnedele vastata :) Ehh, Valdo - ääsolvu, see ei ole lihtsalt mõeldav, onju?

ja seda vaadates mu süda sulab sees

kuidas ma käisin Ameerikas jälle

Ma läksin New Yorki oma sõbranna kutsel, kellega tekkis ühel suvalisel ööl pisike vestlus, kui olin purjuspäi kommenteerinud ise mingit vana Facebooki pilti, mis oli sellest, kuidas ma Miku auto peaaegu Männiku karjääri ära uputasin.

 Talle meeldis mu pilt ja kuna olime enne kohtunud, siis küsis ta lihtsa küsimuse: "Marge, millal New Yorki?" Hakkasime seda teemat arendama ja ei võtnud üldsegi kaua aega, kui oli ostetud lennupiletid kolmeks kuuks.. võis siis täpsemalt 90-eks päevaks, täpselt nii kauaks, kui ESTA seal riigis korraga viibida lubab. Kuna mul raha ei olnud kolm kuud seal vedeleda, siis sebisin seal ka tööd, mis seisnes Mannhattani rikkurite ja lihtsalt laiskade inimeste korterite koristamisega.
Algul mõtlesin, et pole ju hullu - koristada oskame ju kõik. Kartsin eelkõige hommikust ärkamist, mis oli minu jaoks jubejulm. Ehh - juba kaks nädalat hiljem ärkasin ilma äratuskellata nagu miilenki enne kella kuute. Harjumus.. ja ka põhjuseks oli see, et jäin tihti magama varakult. Lihtalt võtsin voodisse minnes sülle oma tahvelarvuti ja tomatilõigud koos taldrikuga ja ärkasin hommikul üles kõhuli voodis, tomatilõigud vedelemas laiali ja tahvelarvuti kusagil mu keha all. Olin lihtsalt nii väsinud, et ei suutnud korrigeerida oma pea padjale panemise aega. Kukkusin..
Hommikul tõmbasin sõbrantsi poolt antud läki-läki pähe, mitu kampsunit selga talvejope alla ja kimasin metrosse, et jälle avastada uusi kohti Männakal.
Olin sel ajal ikka parajalt paks, sest olin persetanud kodus ja autos ja arvasin, et mul on selleks õigus- olla paks pärast oma käevigastust.. loll mõtlemine.
Aga New York! Kirev linn isegi talvisel ajal aitas mind uuesti käima õppida. Esialgu aeglaselt, sest koju roomates olin nagu tigu - kõige aeglasemad vanamoorid jooksid minu kõrvalt mööda nagu postist. Nutsin (mitte päris kõva häälega), iga kord, kui tulin kodurongilt maa peale ja pidasin võitlust tuule käes, et minna ikka ülesmäge. Vahel olin unustanud pea kummargil rühkides, et ühes kohas ootab mind ees pikk trepp, mis kujutas endast ülekäigusilda üle rongitee. Ja kui ma seda nägin, siis vahel halasin ikka häälega - nii valusad olid mu lihased.. või õigemini see protsess, mis moodustas mu pekist lihaseid..
Kuu hiljem juba kepslesin oma kolgata trepist üles nagu noor jänes, jättes maha vanamutid ja ka noored jalutajad.. mhmm - mul oli lihtsalt nii hea meel joosta, sest polnud seda ammu juba lusti pärast teinud.
Aga mulle meeldis see eneseületus - see oli lahe! Jalad paistes nagu pakud (see oli ikka algusnädalatel), komberdasin iga hommik ikka rongile. Tukkusin maa all- kui vedas, siis istudes, kui mitte, siis püsti. Mu sõbrants ütles mulle natsa põlglikult, et metros tukuvad vaid mulativanamutid. Hakkasin peale seda jälgima tralli, mis seal toimub - tukkusid kõik - mustanahalised, hiinlased ja ka igasugu masti ladina-ameeriklased. Ja ka pesuehtsad valged. Kõik lasid tiba pealt ära.. ise õppisin selle kunsti hästi selgeks - uneleda - aga alati õiges peatuses välja minna.
Korterid olid vahel issand kui jubekoledad - uhkesti mukitud inimesed väljusid ustest, nad olid ikka nii uhked, et kui peaksid neid kohtama Mannhattani tänavatel, siis mõtled - nad näevad nii sheffid välja, et kindlasti nad elavad vabshee uhkes palees. Aga kurb tõsiasi oli see, et tihti olid korterid koristamata ca pool aastat ja kõik oli mattunud ühtlase huumusekihi alla. Muld ja sitased sokid olid voodis ja selle ümber - isegi pilvelõhkuja kõrgetes korrustes. No viska terad sisse ja oras hakkab kasvama.. Rääkimata vannitubadest.. rääkimata köökidest.. kole, hirmus, jube, jäle..
Aga mulle meeldisid New Yorklased, kes olid pärit Euroopast - sakslased, prantslased, hispaanlased, itaallased jne.. Puhtad inimesed, kellel ei olnud lihtsalt aega koristamiseks ja tihtipeale korterisse minnes vaatasid ringi - wow - oi, nii ilus ja puhas..et kuidas ma nüüd siin pihta hakkan oma koristustöödega.. nagu polegi midagi eriti koristada.. Sest kontrast oli nii suur.

Aga hetkel, kui ma siin kirjutan seda värki, siis räägib mu kihlatu Siim ajamasinast, mis ta oli ostnud Meie hüvanguks, ta elab Charlestonis ja ma armastan Teda.

"Tuleb leida kinominut üles" ja need on tema sõnad. Ahh. jajaa.. ma juba vist ütlesin seda, et olen jubepalju armunud ja see oli üks lahedamaid asju, mis minuga USA-s juhtuda sai. Igaljuhul olen üks kuradi, kuradi õnnelik inimene - ma leidsin armastuse, mida ma ammugi ei olnud lootnud leida. Muidugi me ei tea täpselt, mida me teeme Ajamasinaga, mis oli mingi tünnisuurune vigur ta maja nurgas ja tollel hetkel kuulus see värk veel leiutajale, kes oli ta majaomanik. Ma mäletan nii selgesti seda esimest külaskäiku Siimu juurde, kui sisenesime tema elamisse ja küsisin talt: mis asi see siin nurgas seisab ja siis tema vastu - see on Vince ajamasin ja ma isegi ei näinud muiet ta näos, sest ta oli seljaga mu poole. See ja veel paljud teised meievahelised naljad tekitasid minus tunde, et ma ei ole ainus haige huumoriga inimene siin maamuna peal ja ma saan tunda ennast õnneliku ja rahulikuna.
Aga veel siis NYC-ist: Ma sain räigelt peale makstud rasvaimu pealt, olen nyyd ca 18 kilo kergem ja tunnen ennast niii hästi. Ma leidsin sõpru ja avastasin maailma. Ma leidsin raskusi, mida suutsin ületada. Ja ma jällegi ma veendusin selles, et maailm on üks igavesti lahe koht.