we are one, we are all... make change happen

Kunagi ammu lubasin siin blogis oma Ameerika reisijuttu. Sellega on tegelikult sellised tiba keerulised lood.. Noh.. see on peaaegu valmis. Tegelikult on seda päris palju kirjutatud. Ja päris ausalt öeldes on ta jube pikk. Palju pikem, kui algselt planeeritud. Ja paar viimast peatükki on veel puudu. Ja siis juhtus selline asi, et uus reis tuli peale ja nüüd oma uute elamuste vaimustuses on mul seda väga raske jätkata. Aga ootan kuni need vaibuvad ja ükskord lõpetan ma ka kõik pooleliolevad asjad.. uhh.

Aga mis siis pajatada oma reisist Portugali, mille peasihtpunkt BOOM festival, millest allpool postitustes küllalt juttu tehtud. Pajatada on rohkemgi, kui hetkel aega ja viitsimust on. Sest siiani veel kerge reisiväsimus kontides, hoolimata sellest, et juba kaks päeva kodumaal. Eks üritan neid muljeid ja elamusi ka siia lehele kirja panna, seniks vaid väikesed vihjed meie seiklusest. Ja loomulikult ka mõned pildid läbi minu silmade ja fotoka objektiivi.

Reisiseltskonnast oli ka allpool juttu aga siin ta on - meie Annika. Annikal on mure. Nimelt ei saanud ta oma kollektsiooni täiendada Portugaliteemase külmkapimagnetiga. Ma isegi saan aru tema kirest ja nördimusest. Kui aastate jooksul on su külmkapi uksele kogunenud erinevate riikide ja kohtade kõikvõimalikke magneteid nii palju, et esmakordsed külalised võivad neid imetleda peaaegu tunni, siis võib ajada see pisiasi veitsa vihale küll. Nii, et kallid sõbrad, kui te satute sinna riiki ja näete mingis vidinapoes magnetit, kuhu peale on kirjutatud Portugal ja teile juhuslikult meenub minu jutt.. siis.. äkki..mhmm.



Ja see on meie Kätukene. Vaikse hääle ja hoolikalt läbimõeldud käitumise ja liigutustega. Aga alati suudab ta sind üllatada oma teise ja varjatud poolega. Ja temaga ei hakka kunagi igav.



Ja Mikk, Mikk. Meie seltskonna ainus tugevama sugupoole esindaja. Ilma temata oleksime olnud pigis, mis pigis.



Ja mina.. mhmm. Siia peaks nüüd keegi teine nüüd kirjutama selle järgneva lause..

Ja see siis on meie auto, mis peaaegu pidas vastu see ca 10 000 km. "Peaaegu"- sellest tuleb kah juttu. Foto allpool tehtud siis Poolas, meie teekonna alguses.

Kui sa reisid autoga Portugali ja tagasi ja reisi pikkuseks on kaks päeva rohkem, kui kaks nädalat, siis poole oma reisist oled sa sunnitud veetma pisikeses kuubikus, millel nimeks autosalong. Sa magad seal, sa sööd ja jood seal tihtipeale. Vahel sa ka haised seal, eriti siis, kui tagasi koju on rutt. Midagi ei ole teha - on vaja elada üle kanged põlved ja valutav selg ning tagumik. Ja samuti alandav tõsiasi, et teiste inimeste mõrvamiseks ei ole vaja teha muud, kui nende nina ette tibutantsu tantsima minna.

Ohh jaa - kiirteed. Võin öelda vaid seda, et minust ei saa kunagi rekkajuhti.

Aga loomulikult jätkus meil aega kõrvalpõigeteks ilusatesse kohtadesse. Näiteks Hispaania mägedelinn Cuenca - see ei ole ilus maal, mille ees seisan oma hotellitoas.

Cuenca eksisteeris veel palju ilusamal moel, kui olin ta juhuslikult avastanud youtube videost, mida võib vaadata eelmisest postitusest.

Ja muidugi BOOM! We are one, we are all!
Sellest tahaks kohe pikemalt juttu teha, aga mitte täna. Sinna tahan tagasi! Lähen sinna ka siis tagasi, kui olen juba hall ja vana.

Eestisse jõudmine oli veits vaevaline, natsa hirmutav, kui nägime juba Saksa lõpus, et puud on kollased ja ees ootamas sügis. Que pasa?? Alles ju oli suur suvi, kõigest kaks nädalat tagasi. See pole aus! See pole õiglane, et kõik niimoodi lõppeb..

Aga allpool pilt siis Eestimoodi seenetripist :)