hetk elust enesest - töövärk

Kasiinohull duubeldab pokkeriautomaadi taga. Selline klient, keda kasiinorahvas nimetab kärbseks (tõlgi- mängib miinimumpanusega). Kogemata vääratab ta käsi ja vajutab sisse max bet nupu. Ja oh õnne, ta võidabki sellise kombinatsiooni, mis annab sularahavõiduks peaaegu 80 000 krooni! Võitu välja võttes loeb ta üle viimase kui sendi ja vabandab häbelikult teenindajate ees: ohh, viskaksin teile küll heameelega jotsi, kuid see raha oli mul juba ammu ette äraplaneeritud!

lahtiste uste päevad on läbi

Ma ei ole kunagi oma koduuksi lukustanud. Ei siis, kui kodus viibin ega ka siis, kui kedagi ei ole kodus. Vahel tõmbab keegi kogemata välisukse sneprisse aga siis teavad ka kõik mu sõbrad, kus võti asub ja saavad ukse lahti teha, kui mulle külla tulevad. Sest nad teavad, et mul ei ole selle vastu midagi ja tänapäeval helistavad kõik viisakad inimesed telefoniga ette ja ma tean neid oodata. Vahel tahab keegi sõber minu käest midagi laenata - näiteks fotokat ja mind ei ole kodus. Ta helistab mulle ja ma ütlen, et mine võta mu elutoast kapi pealt. Ma ei lukusta ka autouksi, kui viitsin auto aeda ajada. Vahel ei lukusta ma neid ka siis, kui auto tänavale jääb. Lihtsalt sellepärast, et ma ei ole harjunud seda tegema. Sest ma tean, et siinkandis on turvaline elada ja kunagi ei ole midagi juhtunud, mis paneks mind teistmoodi mõtlema. Ükskord küsis üks mu sõbra sõber minu käest läpakat laenuks paariks päevaks. Kuna ta ei olnud mulle hea tuttav ja päris üksi ta mu elamises ei oleks orienteerunud, siis ütlesin talle, et kuna ma ise kohe kodunt välja pean minema aga auto jääb koju, siis viskan läpaka esiistme peale ja autouks on lahti. Et mingu millal tahab ja võtku sealt. Mäletan, et ta oli suhteliselt hämmeldunud.
Aga alates eilsest panen uksed lukku ka siis, kui olen kodus. Sest juhtus niisugune asi:
Kui olin esmaspäeva õhtupoolikult surmväsinult koju jõudnud, natsa toitu alla kugistanud ja diivanile küdeva kamina ja teleka ette ennast kerra tõmmanud, tuli mulle peale surmauni. Selline rammestav uni, mis kestab vahel tund kuni paar, peale väsitavat nädalavahetust ja mitut korralikult magamata ööd. Lihtsalt tunned, kuidas kondid surisevad ja sa vajud mõnusalt pehmesse auku.
Ärkasin sellepeale, et keegi raputas mind mu paljast õlast ja karjus mulle kõrva: ärgake, ärgake, kas teie olete Marge!! Jubeda ehmatusega lõin lahti silmad ja nägin enda kõrval pikka kõhetut vanameest parmumantliga (selline pruunist presendi moodi viledaks kulunud materjalist, mis ulatab pealepoole põlvi). Karjatasin ehmunult ja tõmbasin teki kurguni. Aga vanamees karjus edasi, nagu oleksin halva kõrvakuulmisega vanainimene: Kas teie olete Marge? Teile on tähitud kiri! Kirjutage alla! Ja vehkis mingi paberipakiga mu nina ees. Mis te tahate, kuidas te sisse saite? karjusin mina vastu. Selle peale seletas vanamees kõrgendatul toonil, et oli kopsinud vähemalt kümme korda mu uksele, seejärel selle avanud ja kuulnud, et kusagil mängib kõvasti televiisor. Selle hääle peale ta oligi mu tuppa sattunud ja näinud siis mind seal magamas. Röögatasin selle jutu peale ja seekord juba vihast, mitte hirmust. Appi, appi, murdvargad! Küünitasin laual asuva mobiili järgi. Kohe helistan politseisse, mis õigusega te omavoliliselt sisenesite mu koju?! Sellepeale üritas vanamees, kes tammus saabastega elutoas mu vaiba peal, veelkord seletama hakata, kuidas ma koputuste ja hõigete peale ei reageerinud aga kui ta nägi, kuidas ma telefonis numbrit valisin, jooksis ta lihtsalt minema, jättes kõik uksed pärani. Jälgisin hämmeldunult aknast, kuidas ta plagas välja mu autoväravast, mille olin loomulikult ise oma laiskusest lahti jätnud ja kadus naabermaja varju, mantlihõlmad lehvimas tuules. Ta nägi välja nagu pikk, kõhetu kummitus, keda elu on halvasti kohelnud ja minu mäletamist mööda oli tal väga halb hambumus. Kuigi see hammastevärk võib nüüd tagant-järgi tunduda ka mu oma fantaasia vili.
Aga nali naljaks, teisest küljest on kole ärgata oma turvalises kodus sellisel moel. Arvan, et kui mul poleks seljas olnud ainult õlapaeltega topp ja trussikud, oleksin hirmust lakke karanud või siis püsti hüpanud ja vanamehele kätega selgeks teinud, mis on head kombed ja teiste inimeste kodu ja privaatsuse austamine.
Hommikul helistasin Eesti Posti ja uurisin, kas see võis olla nende teenus, mida nad mulle nii jultunud moel pakkusid. Tuli välja, et mitte. Rääkisid mulle konkureerivast kullerfirmast, millel nimeks D2D. Helistasin ka sinna. Vastas mulle sümpaatse ja vastutuleliku häälega naisterahvas. Rääkisin talle kõigepealt oma murest kirja pärast. Et tahaks tegelikult ikkagi ju teada saada, mida sisaldas see tähtis paberipakk, mis mulle personaallselt koju toimetati. Ta palus mul hetke oodata toru otsas, kuni ta asja uurib. Ootamise ajal, kuni ta arvutis klõbistas, jõudsin talle ka pajatada seda, et kavatsen räige kaebuse esitada tegelase kohta, kes eelmine õhtu mu eravaldusesse omavoliliselt tungis. Seepeale muutus naisteenistuja hääl ettevaatlikuks, ta palus luba mulle paari tunni jooksul kindlasti tagasi helistada ja täpse info edastada, kas siiski oli tegemist nende firma kulleriga. Ootan seda kõnet siiani, kell siis hetkel pool kümme õhtul. Huvitav, kas ta unustas mind või..?
Kurb, et pean neid paganama uksi nüüd lukustama hakkama. Elama hirmul lukkude ja riivide taga nagu mingis kuradi Harlemi linnajaos. Varsti pane veel trellid kah akende ette nagu mõnes Kopli alumise korruse korteris. Ja kardaks siis veel pätte! Ei, kullerfirma ametnikke!

raske pühapäev

Mu ema läheb homme haiglasse. Tegelikult ei ole seekord tal kallal mingi hirmus tõbi, mis meid väga-väga muretsema paneks. Mõni aeg tagasi oli see nii, aga õnneks tänu Tartu tarkadele arstidele sai ta oma kurjast tõvest võitu. Tookord olime ikka päris hirmul.
Aga mure ei piirdu ainult ema tervisega. Nimelt on ta oma vanaduseüksinduses soetanud omale seltsiks terve hulga pudulojuseid. Kasse ja ühe jubeda koeranässi, kellel nimeks Bosse. Kahjuks hetkel puudub mul foto sellest koerast, seetõttu katsun maalida selle pildi sõnades. Koeramoodi olevus on ise pisike habemega ja valget värvi nähvits. Karvkate ta seljas jätab sellise mulje nagu oleks keegi teatud mõne sentimeetri tagant tõmmanud heegelnõelaga välja ühe üksiku tuustaka. Ja oleks tal siis hea ja rahulik iseloom. Ütlen ausalt, et mulle tegelikult meeldivad koerad - sellised suured, rahulikud ja väärikad. On olnud mul ka paar sellist - üks elas koera kohta väga kõrge vanuseni - neljateist aastaseks. Ta nimi oli Jurma, tõug - vetelpäästekoer ehk siis njuufa ja ta oli mu parim sõber terve mu teadliku lapsepõlve ja ka hiljem veel. Aga see mu muti koer, nimega Bosse on häbiks kogu koerasoole. Nii oma välimuselt, kui ka iseloomult. Sest tal puuduvad käitumiskombed, eneseväärikus, kui ka mõistus. Kõige jubedam on see, et ükskõik, mis inimest ta näeb, kukub ta kohe kargama tema ümber vähemalt 1,5 meetri kõrgusele, ise üliõnnelikult ja kiledalt klähvides. Kurat, see koer on minu õudusunenägu. Ja minu tänane missioon oli see, et pidin ära tooma selle koera Võhma linnast oma ema kodunt ja viima ta oma õe juurde nädalaks hoiule, kuni mu ema haiglas on.
Ega mu õde kah ei ole eriti vaimustuses sellest koerast ja on teinud mulle korduvalt vihjeid, et võiksin ka vahel ise koerahoidja rollis esineda. Kuid õnneks ta loobus sellest mõttest suht kiiresti, kui vihjasin juhtumile hiirega.
Emme pakkis mulle kaasa terve autotäie kapsaid, kaalikaid, pogandeid, peete ja tomateid. Ja siis hakkas peale minu õudustrip Tallinnasse. Kahetsesin juba esimese viie minutiga, et mul ei olnud jätkunud südant seda kuradi peni pagasnikusse toppida. Lõpptulemusena, et saaksin rahulikult ja ohutult sõita see 150 kilti, sidusin ta väga lühikese nööriga tagaistme peatoe toru külge. Alles siis sai koer aru, et miskit on mäda ja ta on sunnitud ennast viisakalt üleval pidama. Õnneks ta tegigi seda mingi aeg, sest teeolud olid rasked ja koeraga sehkendamiseks ei oleks mul jätkunud lihtsalt võhma.
Kunagi, kui ma ca tiba viis aastat tagasi selle auto ostsin, siis oskasin paari talvega keerata oma esiklaasi täeisti p...sse. Tänu sellele, et olin nii loll ja kannatamatu, et iga talvehommik raiusin täiest jõust metallklaasipuhastajaga jääd esiklaasilt, eriti just juhikoha eest. Tänu sellele on see täis millioneid mikroskoopilisi täkkeid, mis annavad endast märku just siis, kui sõidad pimedal maanteel ja sulle sõidavad vastu kolonnides rekkad ja autoderead. No mitte sittagi ei näe. Lisaks veel vihm, udu, ja halvad kojamehed ja vanale autole iseloomulikud sitad esituled. Ükskord, kui mingil põhjusel Mikk minu autoga öises linnas sõitis, küsis ta minult hämmeldudes, et kuidas on võimalik üldse sellise esiklaasiga sõita? Mina, kui vana linnasõidukala ei ole varem sellele tähelepanu pööranud aga täna maanteel olin küll surmahirmus, sest olin kindel, et ei jõua elusalt koju. Peaaegu sama hirmul, kui pooleldi ülespoodud Bosse tagaistmel.
Aga õnneks kõik läks ikka nii hästi, kui tavaliselt läheb - koer sai viidud mu õe juurde, ise olen turvaliselt kodus küdeva kamina ees, mis mu laps mulle süütas ja tunnen ennast hästi. Jääb veel soovida, et mu emme paraneks jõudsalt ja jõulude ajal kohtuks kogu meie pere tema juures Võhmas täie tervise juures.. ka Bosse.
Pildil minu mamps koos mu õelapse Carmeniga tantsimas.

see tegelikult ei ole reisiblogi

Hakkasin kunagi kirjutama siia igavusest. Sest vahel on kodus hea nokitseda arvutis - panna oma mõtteid kirja, mõnda lugu, mis tundub hetkel naljakas või kurb. Paljud mu tuttavad ei saa aru sellest, miks ma blogin. Et see pidavat olema pigem mingi moe- või edevusevärk. Ehh, arvaku kuidas tahavad, mina teen ikka seda, mis on mulle meelepärane ja mis puudutab edevust, siis arvan, et seda jagub kõigis meis mingis annuses, iseasi on see, kuidas see kellegil väljendub.
Aga tegelikut kirjutan täna hoopis sellepärast, et ei suuda kuidagi muud moodi oma meeletut igatsust reisimise vastu välja elada. Sest juhtus nii, et eile vaatasin oma Tai ja Vietnami reisivideot. Ma ei ole kunagi olnud filmija tüüp, pigem olen pildistaja, kuid Helen, meie operaator Krõps jäädvustas mõned hetked filmilindile, kui me kevadel oma reisil käisime ja alles eile õnnestus mul seda siis vaadata. Ohhh, vaatasin seda kohe kaks korda. Ja ei taha kohe kuidagi hetkel enam siin hallil Eestmaal viibida. Ei taha kohe aknastki välja vaadata. Niii masendav on elada hetkel teadmisega, et mitte mingi valemiga ei pääse ma siit veel kaua-kaua aega kusagile kaugemale..
Aga täna tahan hoopis rääkida Koh Taost.
See on selline üsna tuntud saarekene Taimaal (just sukeldujatele). Sattusime sinna mõni aasta tagasi Ailiga, kui käisime oma esimesel Aasiatripil. Soovitas seda kohta üks tore inimene, kes elab ja töötab ise Tais ja kellega vahetasime mõned mailid. Tänud Urmasele. Sest kui me esimest korda lennukiga Bangkoki jõudsime, siis me ei teadnud mõhkugi, mis meid ees ootab. Teadsime vaid seda, et on olemas selline tore saar nagu Koh Tao, et tahame kindlasti kuidagi sebida ennast Cambodiasse Angkori templeid imetlema ja et me kavatseme reisida omapäi ja ise hakkama saada. Ja loomulikult saimegi, sest reisida on imelihtne ja vapustavalt tore.
Armusin Koh Taosse esimesest pilgust ja olen seda siiani. See on koht, kuhu tahan alati tagasi minna ja arvatavasti lähengi. Näpistan alati mõne päeva selle saare jaoks, kui Kagu-Aasiasse satun.
Kui me esimest korda Koh Taole sattusime ja hommikul sadama läheduses asuvas baarikeses kaarti uurisime, siis saime kohe aru, et ei taha jääda tihedatult asustatud sadamalinna, vaid minna kusagile eemale tsivilisatsioonist. Silm jäi peale kohakesele, mis asus saare teises küljes ja tundus olevat üksik ja mahajäetud. Majutuse nimi - Hin Wong Bungalows. Ja sinna me siis ka sõitsime džiibikastis, sest tavaautoga oleks see olnud mõeldamatu, kuna vaja oli ületada küllalti kõrge ja järsk mägi. Ka tee sinna oli olematu, kohati oli vihm ära uhtunud hädise teekatte.
Aga see vaade, mis avanes meie silme ees, kui olime ületanud mäe ja jõudnud oma koju!


Sest nüüdseks, kui olen juba kolm korda seal käinud, ei leia ma selle paiga jaoks õigemat sõna. Lihtsalt see koht on täiuslik, kui Sa armastad kaunist loodust, rahu, vaikust, öiseid džunglihääli, kukkuvate kookospähklite mürtsatusi, kena pererahva lahkust, kes hoolitsevad ja toidavad sind hästi ja imekaunist veealust maailma, mis avaneb sinu ees, kui oma nina maski ja toruga oma koduukse eest vette oled pistnud. Ja kui sulle meeldib magada mäeküljel varesejalgadega majakeses, kui väike dushiruum ja moskiitovõrguga voodi ja väike veranda, kust millionidollari vaade. Kui sa seda kõike armastad, siis oled sattunud paradiisi. Sest olen käinud Aasias paljudes paikades ja on kohti, kuhu tahan erinevatel põhjustel alati tagasi minna. Aga Koh Taoga on mul hoopis teistsugune - intiimne suhe. See on minu ja selle Saare vaheline asi ja see lihtsalt on nii.
Olen vedanud sinna ka kõiki oma teisi sõpru, et nad saaksid aru kõigest sellest, mis mulle nii südamelähedane. Ja tundub, et üksi neist pole jäänud külmaks selle saare vastu.




Jas siis on meil veel oma platoo, kus me õhtuid veedame.

Tegelikult on see kõrgel mäeveerel kellegi poolikuks jäänud vundamendialus ja nii on see olnud juba mitu aastat. Loodangi, et keegi kunagi seda maja valmis ei ehita. Sellele platool käime me õhtupimeduses istumas ja imetlemas meeletut vaadet, mida pakub Hin Wongi laht, mis on kuuvalguses laotunud meie jalge ette. Tihti on meil kaasas ka napsupudel, kust vaikselt rüüpame ja kuulame kukulindu ja džunglihääli.

Oma kodust platoole minna on raske, kui sul ei ole liikumisvahendit. Sest tõus on järsk ja ilm palav.
Esimene kord, kui Ailiga Koh Taol olime, siis kõmpisime neljakümnekraadises palavuses jala läbi peaaegu terve saare.

Meie pererahvas oli hämmeldunud. Nad väitsid meile, et terve oma elu jooksul, kui nad on elanud seal teiselpool mäge, ei ole nad kunagi jala linnas käinud. Aga meie tegime seda vahel kaks korda päevas. Loomulikult oli seda lihtsam teha õhtupimeduses, kui päike sind sõna otseses mõttes pikali ei löönud. Viimane kord elasime oma kodus eriti luksuslikult - niipea, kui hommikul jõudsime saarele, rentisime kohe ATV. Sellega oli eriti mugav ja luks sõita niisama saarel ringi ja ka õhtuti platoole.
Aga üks lahedamaid asi on Hin Wongis see, et seal on meeletult ilus veealune elu. Loomulikult oleme käinud sukeldumas ka iga kord saare teisel poolel, kust korraldatakes trippe kaunitesse veealustesse kohtadesse, aga kui aus olla, siis maski ja toruga saab oma kodulahes snorkeldades samasuguse elamuse. Ja veel selline info selle saare kohta, kui keegi peaks tahtma sinna minna - parim aeg saare külastamiseks on jaanuarist augustini. Siis on vesi peegelsile ja nähtavus mega. Septembrist detsembrini mässavad saare ümber mussoonid ja nähtavus on sukeldumisel ja snorkeldamisel null. Isegi meie kodu on sellel ajal suletud, sest lained on nii suured, et kui turistid peaksid ujuma minema, siis on oht, et lained peksavad nad kivide vastu surnuks.

mõrv või enesekaitse?

Vastik viirus murdis mu maha ja olen vaevelnud selle käes juba pühapäevast saadik. Kõik see jama, mis külmetushaigusega kaasneb: külma- ja kuumahood, nõrkus ja öine higistamine peale ohjeldamatut teejoomist. Tagatipuks kõigele avastasin eile öösel, et mu majja on omavoliliselt kolinud närilised. Kui palju neid siin pesitseb ja kas nad on hiired või rotid, on hetkel veel täpsustamisel. Aga eile öösel tabasime ühe isehakanud üürniku teolt ja lõpetasime koletul kombel ta üürikese elu. Natukene paha tunne on siiani sellepärast, sest usun sügavalt karmasse ja kardan, et see tegu tuleb mulle kunagi mitmekordselt tagasi. Kui selles elus mitte, siis järgmises kindlasti - kui võib-olla sünnin hiirena ja kui keegi jõuliste käsivartega tigedaks aetud majaperenaine mu ühe löögiga näiteks taignarulliga lömastab..
Aga ma hoiatasin seda elukat mitu korda, enne, kui asi tõsiseks läks.

Tegelikult ma ei karda hiiri ega rotte.. või vähemalt ei kartnud lapsepõlves. Kui ma olin laps, siis püüdsin ükskord isegi palja käega kinni mingi uimase hiirepoja, kes meie köögis ringi tuias. Ja panin ta purki elama, kus ta üsna kiiresti kõnges, arvatavasti stressi, kuigi oma lapsearuga hoolitsesin tema eest endaarvates igati hästi.
Kunagi ostsin ka Nõmme turult endale roti. Sellise halli, nagu näevad välja need närilised, kes metsikult ringi jooksevad. Tema elukohaks oli akvaarium mu teleka peal. Üritasin teda ka igati kodustada ja enda sõbraks teha. Võtsin teda tihti puurist välja, rääkisin temaga, söötsin teda parimate paladega aga ikkagi millegipärast ei sallinud ta mind. Seda oli näha ta pilgust, kui ta mulle otsa vaatas. Sain ka mitu korda hammustada, kusjuures hambad lõi ta mulle sisse lihtsalt kiusu pärast, mitte, et ma teda halvasti kohelnud oleks. Õnneks suri see rott mõni aasta hiljem vanadussurma. Ja ei saa salata, viimase aasta jooksul hoolitsesin tema eest vaid kohusetundest ja kui ta suri, olin üsna õnnelik.
Aga minu esimene kokkupuude närilistega oli siis, kui mu vanemad hankisid mulle pärast pikka lunimist hamstri. Olin siis veel üsna noor, sest mäletan temast vaid seda, et ta oli musta-valge kirju ja haises oma rattaga puuris. Mingil salapärasel kombel kadus ta sealt järsku. Lihtsalt ühel hommikul oli kadunud nii puur, kui ka hamster. Mu vanemad lohutasid mind ja rääkisid, et ta läks toredasse kohta, mille nimi on Hamstrite Maa. Kahtlustan, et neil sai lihtsalt villand sellest, et ma ei viitsinud puhastada puuri, mis pani lehkama terve meie elamise.
Aga nüüd, aastaid hiljem olen hakanud pelgama neid närilisi. Mitte, et ma kardaks neid nii, nagu ämblikke.. ei, mulle on lihtsalt vastumeelne mõte, et nad tegutsevad mu läheduses, jooksevad mu poole või kõige hullemal juhul peaksid mind riivama.
Ja see tegelane, kes eile öösel mu niigi vaevatud und häiris just tegigi seda. Ta tungis mu magamistuppa. Võib-olla oli põhjuseks poolik raffaello kommipakk, millega enne und üritasin oma haiget organismi turgutada, igastahes äratas vähemal kolm korda öö jooksul üles mind mingi vastik krabin. Kõššitasin siis ja tegin müra, et tegelane lahkuks ja laseks mul magada. Aga ei, kui kolmas kord üles ärkasin, siis panin tule põlema ja hakkasin asja uurima. Kõigepealt piilusin voodi alla, kus valitses tühjus. Siis ootasin tibakese vaikselt ja mingi aja pärast hakkas kostuma voodi kõrval asuva kummuti alt tuttav krõbin. Nihutasin kiire ja osava liigutusega kummutit.. ja siis kostus kõrvulukustav karje. See ei olnud piiksumine, mida teevad armsad multifilmihiired. See kõlas nagu varese ja seapõrsa ristsugutise ahastushüüd. Ja hääl ei vaibunud. Suures paanikas jooksin kell neli öösel oma lapse tuppa ja karjusin ta voodi kõrval küll vähe inimlikuma häälega, kui tegelane mu magamistoas. Vaene Ivo, kui ta lõpuks sai aru sellest, mis ta ema paanikasse oli ajanud, siis ei jäänud tal loomulikult midagi muud üle, kui mulle appi tulla. Aga elukas karjus edasi. Ivo tuvastas kummuti alla piiludes, et arvatavasti olin nihutanud kapi jala talle käpa peale. Kujutan isegi ette, mis häält oleksin võimeline tegema, kui keegi näiteks minu maja mulle jalalaba peale tõstaks. Peale seda, kui Ivo kummutit liigutas, jooksis kolme jalaga tegelane mu riietekappi, kust Ivo ta pooleks saetud värska pudeli ja papitüki abil pärast pikka sehkendamist kinni püüdis. Tekkis küsimus, kuidas võimalikult kiiresti elukast lahti saada, unise ja segase peaga sai valitud hukkamiseks vetsupott. Aga hiir oli visa. Ta ei tahtnud surra. Peale mitut ja mitut loputuskasti sisu, mis talle hooga peale tõmmati, hulpis ja ujus ta ikka veel sinisevahuses vees. Ta oli märg, kolme jalaga ja surmahirmus. Ja ta võitles oma väikese elu eest. Näen veel siiani vaimusilmas ta väikeste silmade hirmunud pilku, enne, kui ta jõud rauges..
Oi, ma juba tunnen ette, et mulle tuleb see ükskord tagasi, kas siis selles või järgmises elus..

müsteeriumi lahendus

Juba ammusest ajast on mind painanud küsimus, kes on see kägiseva ja kukkuva häälega elukas või lind Aasiamaades, keda õnnestub kuulata öises džunglis. Küsimuse kirjutasin ka oma Indoneesia reisikirja ja väga vahva oli avastada vastus täna oma mailboxis:

Lugesin ka lõpuks teie Aasia reisi läbi ning märkasin seal kohta, kus sa ei teadnud kes tegi sellist häält nagu alguses tõmbaks ennast käima ja siis teeks käo häält 3 kuni 6 korda. Vastus lihtne- seesama geko( punasetähniline, kellest sul oli ka pilt kuskil) ja ka teised u 50- 70 cm pikkused teevad seda häält. Ilmselt on selleks ajaks juba keegi ennegi midagi sarnast vastanud aga see selleks. Pean siinkohal mainima, et meie esimesel Tai reisil olime sunnitud esimeseks ööks Bangkokki jääma ja leidsime endale öömaja suht vana lennujaama lähedal ning kuskil u Nõmme sarnases kohas( siis küll kohalikus mõistes), istusime õhtul meiegi peale kuskile kohalejõudmist pikalt hoovis, kus oli u 6 bungalow`d. ning äkki kuulsime samuti sedasama häält, aga esimest korda elus ning kõigil võttis junni veits jahedaks. Ei saanud me enne sellest teada kui vist 3- ndal Tai reisil, kellega nimelt tegu oli.

Vot, poldki mingi lind, hoopis sisalik, näedsasiis!

palju mikse

Miks on nii raske tööhommikuti ärgata? Samas puhkepäeva hommikul läheb vahel varakult uni ära. See tundub nii ebaõiglane ja ebaloogiline.

Miks inimesed tunglevad poes siis, kui seal on allahindlused? Näiteks "Stockmani hulludel päevadel?" See nimi - Hullud Päevad, tekitab minus õudusvärinaid. Kuigi ma pole seal kordagi käinud, kangastub mu silme ette pilt, kuidas kari hulle inimesi tungleb ja kakleb mingi odava nänni ümber. Minumeelest üks halvimaid reklaamnimetusi, mis on välja mõeldud..

Miks on Mart Viisitamm ikka veel Pärnu linnapea?

Ja miks ei näe enamus inimesed läbi Savipätsi silmakirjalikkust, ahnust ja võimumaniakaalsust? See on hoovamatu, kurb.

Miks armastavad inimesed jalgpalli?

Miks ei võiks valitseda kogu maalimas rahu ja õnn?

Miks osad inimesed armastavad sügist ja talve?

Miks mu ülemus püstitab mulle ülesandeid, mida ma ei taha täita?

Miks mind tabab vahel laiskus nagu katk - nii, et ei suuda kuidagi selle vastu võidelda.

Miks esitavad inimesed pidevalt mulle lolle ja tüütuid küsimusi?

Mis on üldse elu mõte?

Aga Mikk pildistas täna Ülemiste järve ääres luikesid.

sügis..

Masendav sügis jõudis liiga ruttu kätte. Üldiselt ma vihkan sügist. Eriti seda aega, kui puud on juba raagus ja sopp katab maad. Üritasime siis täna veel väikese enesepettusega looduslaksu saada ja luusisime Paukjärve ümbruses asetsevates rabades. Sisendasin endale, et sügis ongi mu lemmik aastaaeg, et külm ei ole külm ja kõle sügistuul on mõnus suvine briis. Kahjuks jõudsime metsa hiljavõitu ja jäime ka pimeda peale.