see tegelikult ei ole reisiblogi

Hakkasin kunagi kirjutama siia igavusest. Sest vahel on kodus hea nokitseda arvutis - panna oma mõtteid kirja, mõnda lugu, mis tundub hetkel naljakas või kurb. Paljud mu tuttavad ei saa aru sellest, miks ma blogin. Et see pidavat olema pigem mingi moe- või edevusevärk. Ehh, arvaku kuidas tahavad, mina teen ikka seda, mis on mulle meelepärane ja mis puudutab edevust, siis arvan, et seda jagub kõigis meis mingis annuses, iseasi on see, kuidas see kellegil väljendub.
Aga tegelikut kirjutan täna hoopis sellepärast, et ei suuda kuidagi muud moodi oma meeletut igatsust reisimise vastu välja elada. Sest juhtus nii, et eile vaatasin oma Tai ja Vietnami reisivideot. Ma ei ole kunagi olnud filmija tüüp, pigem olen pildistaja, kuid Helen, meie operaator Krõps jäädvustas mõned hetked filmilindile, kui me kevadel oma reisil käisime ja alles eile õnnestus mul seda siis vaadata. Ohhh, vaatasin seda kohe kaks korda. Ja ei taha kohe kuidagi hetkel enam siin hallil Eestmaal viibida. Ei taha kohe aknastki välja vaadata. Niii masendav on elada hetkel teadmisega, et mitte mingi valemiga ei pääse ma siit veel kaua-kaua aega kusagile kaugemale..
Aga täna tahan hoopis rääkida Koh Taost.
See on selline üsna tuntud saarekene Taimaal (just sukeldujatele). Sattusime sinna mõni aasta tagasi Ailiga, kui käisime oma esimesel Aasiatripil. Soovitas seda kohta üks tore inimene, kes elab ja töötab ise Tais ja kellega vahetasime mõned mailid. Tänud Urmasele. Sest kui me esimest korda lennukiga Bangkoki jõudsime, siis me ei teadnud mõhkugi, mis meid ees ootab. Teadsime vaid seda, et on olemas selline tore saar nagu Koh Tao, et tahame kindlasti kuidagi sebida ennast Cambodiasse Angkori templeid imetlema ja et me kavatseme reisida omapäi ja ise hakkama saada. Ja loomulikult saimegi, sest reisida on imelihtne ja vapustavalt tore.
Armusin Koh Taosse esimesest pilgust ja olen seda siiani. See on koht, kuhu tahan alati tagasi minna ja arvatavasti lähengi. Näpistan alati mõne päeva selle saare jaoks, kui Kagu-Aasiasse satun.
Kui me esimest korda Koh Taole sattusime ja hommikul sadama läheduses asuvas baarikeses kaarti uurisime, siis saime kohe aru, et ei taha jääda tihedatult asustatud sadamalinna, vaid minna kusagile eemale tsivilisatsioonist. Silm jäi peale kohakesele, mis asus saare teises küljes ja tundus olevat üksik ja mahajäetud. Majutuse nimi - Hin Wong Bungalows. Ja sinna me siis ka sõitsime džiibikastis, sest tavaautoga oleks see olnud mõeldamatu, kuna vaja oli ületada küllalti kõrge ja järsk mägi. Ka tee sinna oli olematu, kohati oli vihm ära uhtunud hädise teekatte.
Aga see vaade, mis avanes meie silme ees, kui olime ületanud mäe ja jõudnud oma koju!


Sest nüüdseks, kui olen juba kolm korda seal käinud, ei leia ma selle paiga jaoks õigemat sõna. Lihtsalt see koht on täiuslik, kui Sa armastad kaunist loodust, rahu, vaikust, öiseid džunglihääli, kukkuvate kookospähklite mürtsatusi, kena pererahva lahkust, kes hoolitsevad ja toidavad sind hästi ja imekaunist veealust maailma, mis avaneb sinu ees, kui oma nina maski ja toruga oma koduukse eest vette oled pistnud. Ja kui sulle meeldib magada mäeküljel varesejalgadega majakeses, kui väike dushiruum ja moskiitovõrguga voodi ja väike veranda, kust millionidollari vaade. Kui sa seda kõike armastad, siis oled sattunud paradiisi. Sest olen käinud Aasias paljudes paikades ja on kohti, kuhu tahan erinevatel põhjustel alati tagasi minna. Aga Koh Taoga on mul hoopis teistsugune - intiimne suhe. See on minu ja selle Saare vaheline asi ja see lihtsalt on nii.
Olen vedanud sinna ka kõiki oma teisi sõpru, et nad saaksid aru kõigest sellest, mis mulle nii südamelähedane. Ja tundub, et üksi neist pole jäänud külmaks selle saare vastu.




Jas siis on meil veel oma platoo, kus me õhtuid veedame.

Tegelikult on see kõrgel mäeveerel kellegi poolikuks jäänud vundamendialus ja nii on see olnud juba mitu aastat. Loodangi, et keegi kunagi seda maja valmis ei ehita. Sellele platool käime me õhtupimeduses istumas ja imetlemas meeletut vaadet, mida pakub Hin Wongi laht, mis on kuuvalguses laotunud meie jalge ette. Tihti on meil kaasas ka napsupudel, kust vaikselt rüüpame ja kuulame kukulindu ja džunglihääli.

Oma kodust platoole minna on raske, kui sul ei ole liikumisvahendit. Sest tõus on järsk ja ilm palav.
Esimene kord, kui Ailiga Koh Taol olime, siis kõmpisime neljakümnekraadises palavuses jala läbi peaaegu terve saare.

Meie pererahvas oli hämmeldunud. Nad väitsid meile, et terve oma elu jooksul, kui nad on elanud seal teiselpool mäge, ei ole nad kunagi jala linnas käinud. Aga meie tegime seda vahel kaks korda päevas. Loomulikult oli seda lihtsam teha õhtupimeduses, kui päike sind sõna otseses mõttes pikali ei löönud. Viimane kord elasime oma kodus eriti luksuslikult - niipea, kui hommikul jõudsime saarele, rentisime kohe ATV. Sellega oli eriti mugav ja luks sõita niisama saarel ringi ja ka õhtuti platoole.
Aga üks lahedamaid asi on Hin Wongis see, et seal on meeletult ilus veealune elu. Loomulikult oleme käinud sukeldumas ka iga kord saare teisel poolel, kust korraldatakes trippe kaunitesse veealustesse kohtadesse, aga kui aus olla, siis maski ja toruga saab oma kodulahes snorkeldades samasuguse elamuse. Ja veel selline info selle saare kohta, kui keegi peaks tahtma sinna minna - parim aeg saare külastamiseks on jaanuarist augustini. Siis on vesi peegelsile ja nähtavus mega. Septembrist detsembrini mässavad saare ümber mussoonid ja nähtavus on sukeldumisel ja snorkeldamisel null. Isegi meie kodu on sellel ajal suletud, sest lained on nii suured, et kui turistid peaksid ujuma minema, siis on oht, et lained peksavad nad kivide vastu surnuks.