imelikud küsimused millele ei pruugi olla alati vastust

Kunagi ammu, kui ma elasin siin Pedaja majas oma vastsündinud pojaga, üritas mu ateistlik lapseisa seljatada minu sügavalt usklikku vanaema sellise küsimusega - kas jumal suudab luua nii suure kivi, mida ta ise ei jaksa üles tõsta..?
Selline teema on suht julm küsimusterägastik, millest võiks siia tuua palju ridu. Igasugu eluvaldkondade kohta jne..
Nii nagu ma ei oska ka vastata küsimusele, mida esitab mulle pidevalt üks mu tuttav - miks ma ei müü maha oma vana ja koledat kodu, mis tema teooriast lähtudes sööb mu tervist ja elu.. Siis kaagutas veel üks mu tuttav mingit lora täna, et kunagi oli ta sõber elanud neli aastat keldrikorrusel korteris. Ja tervis oli täitsa tuksis. Ja seejärel ostis omale lasnamäele korteri ja siiani ei ole ühtegi tervisehäda. Et Marge - koli sealt perseaugust ära võinii. Hakka või uskuma - mul kah tervis tuksis viimasel ajal. Aga ma ei tunne, et oleks siin mingit halba aurat, eriti peale seda, kui ülemised naabrid vahetusid. See on siin minu kodu. Ja ma tean, et talvel on siin väga raske elada. Ja ma tean ka seda, et keegi ei saa aru, miks ma elan sellistes tingimustes, kui ma ammu juba oleksin võinud teha täieliku euroremondi (muidugi oma reisirahade arvelt) või siis siit ära kolida. Aga ma ei taha seda teha ja ma ei oska ka sellele vastust anda, miks see nii on. Äkki tõesti see vana maja niiskus sööb mu tervist ja ma tunneksin ennast paremini kusagil korteris? Aga mis on siis nüüd see õige otsus? Elada siin, kus on mu juured, kus on männimets, mis on nii imeilus hetkel, kui on talv. Igast aknast, kust välja vaatan paistavad nii tuttavad puupuhmakad, millel ripuvad lumekäntsakad. Ja kui on suvi, siis metsmaasikate kõrbenud lõhn hiilib mu magamistoa aknast sisse juba varahommikul. Ja ma võtan oma jalgratta ja kihutan hommikul saarele - ca 15 minutit ja olen oma lemmikkohas - hüppamas vette, enne tööleminekut. Mul on siin oma kivid, kännud ja seenekohad. Mul on siin niipalju asju. Liiga palju, et Loobuda.. Ma siin mõtsin, et panen mõned pildid kah üles, äkki see seletab tiba lahti minu "juurdumist" selle koha külge nendele inimestele, kes utsitavad mind siit ära kolima. Eriti ei viitsinud sobrada paljudes pildialbumites aga arvan, et suudan luua selle tundeaura küll, mis minus on.

Ja alati olen ma valmis vastu võtma külalisi. Suvel võivad nad ka kämpida!

Aga teen siis ka ekskursiooni maja sisemusse. See on tegelikult eelkõige mõeldud nendele persioonidele, keda kahjuks ei ole võõrustanud ja kes soovitavad pidevalt mul see "risu" maha müüa.

See on minu peauks - vaata, et Sulle sitikad kaela ei saja. Sest see on lihtsalt selline lahe džungel, kust tuleb läbi tormata oksi kahe käega laiali pühkides.

Selle koleda esiku pildi tegin täna. Vot just niiõudne see ongi - minu vanaisa pandud tapeet jne.

Ja vot see on koht, millega ei ole uhkustada. Kes ei armastaks ilusat täislaksuga vannituba! Minu omas oli aga täna hommikul vannipõhjas õhuke jääkirme vahetult enne seda, kui dushi alla läksin. See on üks jubedamaid ruume mu elamises aga kohutawalt hädavajalik kahjuks..

Nonii, tegelikul seal seinas, kus see kole sinine diivan on, seisis kunagi vanaaegne saksa päritolu klaver, mida klimberdasin juba siis, kui mu näpud ulatusid klahvideni.

Aga selle pildi tegin niisama täna - enne selle postituse kirjutamist. Sest ma armastan oma kaminat paljudel põhjustel.
Nii hea on lihtsalt selle soojust nautida. Nii hea on seal ees istuda ja vaadata talvel tuleleekide mängu. Sest on ju talv ja ma ei saa seda teha õues lõkke ääres. Ja nii hea on vahetevahel eirata oma voodit - visata kamina ette maha oma madratsid ja tekid ja padjad ja seal uinuda. Kusjuures unenäod on hoopis teistsugused..

Aga läheme nüüd jälle välja, sest kui ei oleks seda võimalust, siis elaksin ma ammu juba kusagil musta- või isegi lasnamäe korteris.

Siia kaevu ma kukkusin kolmeaastasena. Minu vanaisa päästis mind nibin-nabin. Peale seda loobiti see ehituskive ja prahti täis niipalju, et mulle on hetkel veetase pisut alla naba. Aga seal kasvavad ilusad vetiktaimed, mida on hea varvastega palaval suvepäeval katsuda.

Jah, ma tean, et loomulikult olen ma ise soosinud hästi palju seda, et olen vaadanud ja lasknud ka oma pojal elu läbi roosade prillide vaadata. Aga seda on vahel lihtsalt nii hea ja armas teha. Ja lõbus.

Ja see on hiigelsuur ja vana kasepuu, mis koogutab iga kord, kui on torm meie maja poole- suur nagu kalevipoeg aga ma ei karda teda, sest minu mäletamistmööda oli ta nii suur juba siis, kui sündisin siin majas. Ta on oma.

Ja veel paar sellesuvist, hetkel pisaraid silmi ajavat pilti.

Ja see alumine pilt on sellest ajast, kui mina sündisin siin majas

Täna - midagi kuradi, kuradi kaunist

ikka ja jälle BOOM

Boom Festival - A Universal Message HD from Boom Festival Official on Vimeo.

imelik

Kuidagi imelikult on veerenud mu eluke viimasel ajal. Mingi mees istub rahuloleva näoga mu diivalil ja puuksutab - nagu oleks see loomulik tegevus.. Ma ise olen ka veitsa imelik.. aga vähemalt ma ei peereta kogu maailma "hüvanguks" trotslikult ja avalikult..

Lõik minu kaasüürniku/lapsukese FB-st:

TOP 5 kuldreegilt eluks:

1. Rahaga ei saa osta õnne, kuid mugavam on alati nutta Mercedeses kui Opelis.
2. Andesta oma vaenlasele, kuid pea meeles selle värdja nimi.
3. Aita kedagi, kui ta on hädas ja ta mäletab sind alati kui ta on hädas
4. Paljud inimesed on elus ainult sellepärast et neid on ebaseaduslik tulistada.
5. Alkohol ei lahenda probleeme, kuid samuti ei tee seda ka piim.

Naljaks, et see ajab naerma. Ja tegelikult on selles jutus teatud tibatillukene.. nunnunipsukene.. pisiarmsakene.. tillu-tillukene iva..

jälle BOOM-ist

On mulle küsimusi esitatud, miks käisin Boom Festivalil ja miks lähen sinna tagasi. Olen üritanud kirjeldada seda fiilingut ja veel palju kõike muud, mida sisaldab see nädalane üritus Idanha-a-Nova järve kaldal Portugalis. Tegelikult vastus on siin - selles videos.



Boom Festival 1997-2012, The Love For Transformation from Boom Festival Official on Vimeo.

kauge minevik

Ma koristasin täna oma lapse tuba. Tegelikult koristasin ära selle juba siis, kui ta kaks kuud tagasi lendas Austraaliasse. Aga täna siis tegin põhjalikuma suurkoristuse- ma viskasin minema kõik ta ebavajalikd asjad. Ja leidsin sealt hulgast hämmastavaid asju. Leidsin riiulitest mustade sokkide vahelt enda kingitud tuttuusi rõivaid, mis talle ammu juba väikesed. Leidsin ka jõulukingitusi teistelt sugulastelt, küll lahtipakituna aga visatud hooletult kuidagi selle jama taha, mis ettepoole oli kogunenud. Muidugi - tal on väga suur kapp. Ma nutsin oma nutud, kui silitasin ta kampsunit, mille kinkisin talle mõni aasta tagasi ja mida ta vist polnud kordagi selgagi pannud. See ei ole tema süü - need olid minu nutud. Lihtsalt igatsen hetkel seda meeletult lohakat aga kohutavalt heasüdamlikku tüüpi niivõrd taga. Aga siis avasin Pandora laeka. See on suur ja massiivne antiikne kirjutuslaud. Meeletult palju sahtleid - suuri ja sügavaid. Mõtsin siis, et teen tulevasele elanikule paar sahtlit tühjaks. Sest enne ei tohtinud ma ühtegi vidinat ega asja puutuda, mis seal sees olid. Minu silmis küll rämps aga Ivo jaoks vajalikud asjad koos muidugi rämpsuga. Tean, kui tähtsad asjad võivad olla teise inimese jaoks prahina tunduvad asjad, sest mu enda kirjutuslaua sahtlid on just sarnased samaviisi. Ahh - ma leidsin selle montstrumi alumisest sahtlist oma vanaemaaegsed pildialbumid. Ja siis läks koristamine lukku. Olen siiani sobranud ja vaadanud neid igiammuseid pilte, millede olemasolust mul üldse aimugi ei olnud. Muidugi olin neid kunagi näinud - siis kui olin veel väike. Aga arvasin, et kogu see kupatus on kadunud kusagile mutiauku, kui mu ema siit ära kolis ja ülemise korruse ära müüs. Aga näed - minevik on olemas! Minevik on alati olemas aga talletatult tuleb see meelde teravalt ja isegi õudusäratavalt. Ma olin unustanud nii palju. Ja ma olin nii eelarvamuste kütkes. Ma olin olnud kunagi oma ema peale nii vihane aga nüüd, kui vaatan ta noorust ja tean tema lapsepõlvetaaka, jooksevad pisarad jällegi mu silmadest. Sest mu ema oli ja on lihtsalt nii ilus inimene. Tavaline inimene, kes tegi vigu oma elus. Hiljem. Siis, kui eluraskused teda üritasid seljatada. Ja see, et mina sellel hetkel puberteet olin.. ja tiba hiljem.. selle endale tehtud ülekohtu peaksin ju unustama.. onju? Sest ta on minu ainuke ema..

Aasta siis oli 1950. Ja mu emal on seljas vanaema tikitud ja õmmeldud rahvariided - nii nagu tolajal oli kombeks.

Ma olin vapustatud, kui seda ülalpool olevat pilti nägin, sest mittekunagi enne ei ole ma märganud oma välimuses ühtegi sarnast joont oma emaga.

Aasta siis oli 1967.

Ja see halenaljakas ilma vutsidega tegelane peaks olema minu isa.. Tegelikult ongi, sest temalt olen pärinud oma koledad pikad varbad ja suht keerulise iseloomu..

Ja kui ma neid pilte lappasin, siis vaatasin - aa see on mu õde koos mu emaga. Aga siis, kui täpsemalt vaatasin, sain shoki. Need vanad köögikapid.. see noor ja patsidega tegelane, kes maimikut süles hoiab.. aastad ei klapi - see saan olla ainult mina..

Nonii.. või tohohh, nagu ütleb üks mu hea sõber.. läheme siis oma jutukesega edasi. Sest ma ei taha, et  Minevik kaoks kusagile mutiauku. Tahan talletada vähemalt mõningatki pildid siia üles- ma loodan, et see on kindlam koht, kui mõni sahtel, kus hiired kogu selle kupatuse pudruks närivad.

Ma leidsin palju, palju pilte ja pildikesi igasugustest tegelasest, keda ma ei tea aga kes kindlasti olid sugulased. Kõik nad poseerisid täpselt nõndaviisi nagu vanasti kombeks. Esinduslikult ja uhkelt. Naised olid üleslöödud aga ei naeratanud fotograafi ees. Sest nii ei olnud kombeks. Hästi palju oli pulmade ja matustepilte. Vanaaegsed pulmapildid eriti ei erinenud matustepiltidest, sest poseeriv rahvas võttis suht tõsiselt oma poseeritava rolli. Kõik mehed olid ülikondades ja naised peenelt riides. Kõik olid kohal ja käitusid kombekalt.
Leidsin ka vanade piltide seast mõned hilisemad - nimelt minu vanaisa matusepildid. Olin siis peaaegu viiene ja häbiks pean tunnistama, et ei adunud üldsegi seda traagigat, mis toimus. Seda, et minu kõige tähtsam inimene on läinud.. igaveseks..

Ma olin vist siis juba suht edev, sest see olengi mina, kes kõõritab oma paar aastat vanema täditütre kõrval rõõmsa näoga fotograafi poole.

Veider on see, et me naerame oma igapäevaelus igasugu lolle sarju, nagu "vaprad ja ilusad" jne. Tegelikult neid pilte sirvides tean mina ja ka mu õde, et meie suguvõsas on toimunud täielik "Santa Barbara" ja ma ei saa ega taha sellest rääkida. Ma olen elanud oma pojaga suht eraklikku elu ja ma ei ole suhelnud pikka aega oma sugulastega. Olen kogunud omale ümber oma sugulased - sõbrad, keda ei ole küll palju aga nad on mulle äärmiselt hingelähedased.
Kui ma vaatasin täna neid vanu pilte, siis tekkis minu sees meeletu vastandlik emotsioon - ma heldisin ja samas vaatasin kortsus kulmuga neid nägusid. Ma tean neist ühte koma teist.
Ja naljakas on see, et vaatad - pilt.. okei.. aga selle tavalise näo taga on nii pikk stoori. Sõjastoori, armustoorid, egoistlik käitumine ja elust välja raiumine.. kasvõi üle laipade. Nonii oligi tolajal vist. Kõige suuremast litsist sai vanaduspõlves kõige suurem usklik jne..
Aga need inimesed andsid mulle selle elu, mida ma elan. Minu oskuste alged, mida ma oskan. Las neil olla ka oma luukered kapis. Mul on neid kah päris mitu.

Minu vanaema. Ta oli kahtlemata kõige armsam inimene minu lapsepõlves. Tema jutud ta läbielamustest elus ja reisidest, mis ta mulle vestis, andsid mulle kindlasti selle tõuke elus, milline olen mina hetkel.

Minu vanaisa. Temalt sain ma oma muusikahulluse. Kuna ta oli pensionil, kui olin väike, siis tegeles ta minuga aktiivselt. Ma ei mäleta seda, et oleksin kunagi õppinud lugema, kirjutama, laulma või klaverit mängima. Enda mälestustes oskasin seda teha koguaeg. Kahju ainult, et laulmise olen ära unustanud. Aga seeeest on mul siiani säilinud väga hea muusikaline kuulmine.

Nemad mõlemad koos kunagi ammu

Mu vanavanemad koos minu emaga paar aastat peale seda, kui nad olid lapsendanud mu ema lastekodust

See oli seeaeg, kui mu vanaisa ehitas Pedaja maja. Ta ehitas selle minu vanaema jaoks siia - Liivale. Ainult selletõttu, et mu vanaemal oli ravimatu astma ja arstid ei osanud soovitada enam midagi muud, kui kolimist männimetsa alla. Nad istutasid ümber maja 22 õunapuud, millest enamuse ma võtsin maha, kui vanaema suri.

Ja selle pildi panen selle pika jutu taha lihtsalt lustipärast. Saage tuttavaks, minu vanaisa - Eduard Metsvahi - kapitalist ja metsavend - Teise Maailma sõja ajal pidevalt ülekuulatav ja küüditamisohus elav tegelane - muusik ja kultuuriinimene.. kui ma nüüd õigesti näen, siis peaks ta seal meestekooris olema pildil paremalt üles kolmas rida esimene tegelintski.