Mõni mees loeb palju raamatuid. Ja samuti ka naised. Veider, et üks minumeelest suht tark tegelane rääkis mulle täna, et ta eriti ei loe. Aga on lugenud kordi ja kordi "Kääbikut."
Tegelikult on see üks vähestest raamatutest, mis on a la minu reisipiibel ja ka mu lemmiktsitaat sellest loost on see:
Ja kui ma ka peaksin unustama või kahetsema
kõike, mis ma olen kunagi teinud, mäletaksin ma ikka, et nägin kord lohede lendu
läänesaarte loojangutuules, ning sellest oleks mulle küll..
Jaa, ma tean.. aga nüüd lihtsalt lisaks ühe loo kah
teisipäev, 27. märts 2012
esmaspäev, 26. märts 2012
segasumma suvila
Talv on otsas. Missiis, et on veel külmakraade aga kõik on juba positiivne.
No Pedaja on nagu ta on. Alati toimub siin midagi. Kui mitte teiste jaoks, siis ikka minu jaoks - see on nii loogiline - ma ju elan siin. Ja siin käib ja elab inimesi. Lahedaid. Sest see on ka ju loogiline - igasugu kaabakaid ma ju ei lasekski uksest sisse.
No istusime siin reedel ja oli tegelikult väga lõbus. Helen, Eva, mina ja hiljem ka Sass. Vuristasime juttu ja kuulasime muusikat. Laulsime - kes õigel, kes valel oktaavil.
Järgmine päev tsirtsus üks nooruke tütarlaps meie toas teemal, kuidas elu on talle liiga teinud ja ta ei lepi oma emaga enam kunagi ära. Sellepärast, et ema ei mõista teda. Noh - et liiga hoolitseb ja tahab, et ta ikka kooli lõpetaks jne. Väitis tsitsukene, et tal on vähemalt kümne aasta plaan juba paigas ja see on nagu raudnael. Mina alles sättisin oma suud muigamiseks selle jutu peale, kui mu väike kaasüürnik Eva ütles muiates - kullake, ma panen iga kuu kümne aasta plaani paika aga iga nädal see muutub kardinaalselt..
Ma üritasin algul kah verbaalselt midagi noortele selgeks teha - noh, oma elutarkusele tuginedes. Aga siis tekkis mul hoopis parem mõte. Viskasin kogu seltskonnale pastakad ja paberid ette ja panime sinna kirja oma tulevased kümne aasta plaanid. Ja ka taotlused. Siis keerasime need paberid rulli ja sulgesime pisikesse õhu- ja veekindlasse anumasse. Ja siis läksime Evaga lörtsisesse laupäevaõue, et ajakapsel maa sisse kaevata. Kokkulepe oli see, et kümne aasta pärast koguneme kokku ja kaevame selle kupatuse üles. Ja siis vaatame, kuda on läinud meie elu võrreldes sellega, mida olime just paberile pannud.
Tükk tegemist oli selle kaevamisega. Maa oli külmunud ja me nägime ränka vaeva algul. Aga ära tegime. Naabrid vaatasid nagu ikka veits kummalise näoga meie tegevust. Pireti ema läks mööda - tuli vist poest. Kui ta juba eemalt oli seiranud meie tegevust läbi raagus võsa kahtlustava pilguga, siis olin sunnitud talle selgitama sellel hetkel, kui ta meiega kohakuti jõudis - me matame ajakapslit! "Jõudu!" soovis ta meile aga olen kindel, et kõik külavanamutid järjekordselt said hoo sisse ja on kindlas veendumuses, et olen hullumeelne.
Aga tegelikult on ju lahe see jurakas üles kaevata kümne aasta pärast ja meenutada.. ja vaagida .. ja naerda!
No Pedaja on nagu ta on. Alati toimub siin midagi. Kui mitte teiste jaoks, siis ikka minu jaoks - see on nii loogiline - ma ju elan siin. Ja siin käib ja elab inimesi. Lahedaid. Sest see on ka ju loogiline - igasugu kaabakaid ma ju ei lasekski uksest sisse.
No istusime siin reedel ja oli tegelikult väga lõbus. Helen, Eva, mina ja hiljem ka Sass. Vuristasime juttu ja kuulasime muusikat. Laulsime - kes õigel, kes valel oktaavil.
Järgmine päev tsirtsus üks nooruke tütarlaps meie toas teemal, kuidas elu on talle liiga teinud ja ta ei lepi oma emaga enam kunagi ära. Sellepärast, et ema ei mõista teda. Noh - et liiga hoolitseb ja tahab, et ta ikka kooli lõpetaks jne. Väitis tsitsukene, et tal on vähemalt kümne aasta plaan juba paigas ja see on nagu raudnael. Mina alles sättisin oma suud muigamiseks selle jutu peale, kui mu väike kaasüürnik Eva ütles muiates - kullake, ma panen iga kuu kümne aasta plaani paika aga iga nädal see muutub kardinaalselt..
Ma üritasin algul kah verbaalselt midagi noortele selgeks teha - noh, oma elutarkusele tuginedes. Aga siis tekkis mul hoopis parem mõte. Viskasin kogu seltskonnale pastakad ja paberid ette ja panime sinna kirja oma tulevased kümne aasta plaanid. Ja ka taotlused. Siis keerasime need paberid rulli ja sulgesime pisikesse õhu- ja veekindlasse anumasse. Ja siis läksime Evaga lörtsisesse laupäevaõue, et ajakapsel maa sisse kaevata. Kokkulepe oli see, et kümne aasta pärast koguneme kokku ja kaevame selle kupatuse üles. Ja siis vaatame, kuda on läinud meie elu võrreldes sellega, mida olime just paberile pannud.
Tükk tegemist oli selle kaevamisega. Maa oli külmunud ja me nägime ränka vaeva algul. Aga ära tegime. Naabrid vaatasid nagu ikka veits kummalise näoga meie tegevust. Pireti ema läks mööda - tuli vist poest. Kui ta juba eemalt oli seiranud meie tegevust läbi raagus võsa kahtlustava pilguga, siis olin sunnitud talle selgitama sellel hetkel, kui ta meiega kohakuti jõudis - me matame ajakapslit! "Jõudu!" soovis ta meile aga olen kindel, et kõik külavanamutid järjekordselt said hoo sisse ja on kindlas veendumuses, et olen hullumeelne.
Aga tegelikult on ju lahe see jurakas üles kaevata kümne aasta pärast ja meenutada.. ja vaagida .. ja naerda!
kolmapäev, 21. märts 2012
üks väga ilus inimene kirjutas väga ilusa jutu
Tuhande nimega Nimetu
kõikjal ja mitte kuskil
aegade algusest igavesti
igaühes ja kõik me sinus.
Ole tänatud elamistväärt elu eest.
Pööra mu pilku, säti mu sõnu,
suuna mu samme, mõõda mu mõtteid nii,
et ma toimetaksin siin planeedil kaua,
terve ja õnnelikuna.
Saada mu teele rõõmu ning
väge seda teistelegi pakkuda.
Nii sündigu.
Nii sündigu.
Nii sündigu.
kõikjal ja mitte kuskil
aegade algusest igavesti
igaühes ja kõik me sinus.
Ole tänatud elamistväärt elu eest.
Pööra mu pilku, säti mu sõnu,
suuna mu samme, mõõda mu mõtteid nii,
et ma toimetaksin siin planeedil kaua,
terve ja õnnelikuna.
Saada mu teele rõõmu ning
väge seda teistelegi pakkuda.
Nii sündigu.
Nii sündigu.
Nii sündigu.
laupäev, 17. märts 2012
neljapäev, 15. märts 2012
natsa mõtlemist minule
Seda ei saa nimetada inimlaiskuseks ega ka vanaduseks, millest ma tahan hetkel kirjutada.
Ma siin mõtsin..
Kunagi mul oli väga suur sõprusringkond. Palju sõpru, kuigi alati olen alati lahterdanud neid nõndaviisi, et on vaid paar parimat sõpra ja ülejäänud lihtsalt head sõbrad ja ka palju tuttavaid. Alati oli mu ümber seltskond. Alati oli mingi üritus. Kas siis minu juures või mu sõprade juures, kus viibisin kogu aeg. Kas suvel või talvel. Kas toas või looduses.
Meid oli palju ja meil oli väga lahe sõprussuhe.
Alati me viskasime üksteise üle nalja ja need naljad ei pruukinud olla väga leebed. Meil oli põnev koguaeg - ükskõik, mida me ka ette ei võtnud. Isegi siis, kui oli igav, oli ka lõbus..
Aga ma siin mõtsin nüüd - väheks on jäänud neid tegelasi, kellega sai enne alati aega koos veedetud. Mõned langesid juba ammu meie seltskonnast välja nagu oleks kahurikuul neid tabanud. Ma tean ka põhjuseid - pere loomine, oma elu elamine - lihtsalt nad said varem täiskasvanuks kui meie. Paljud lahedad persoonid on ka kolinud välismaale. Aga ikka oli meid veel palju järgi. Mõne tegelinskiga sai ka riidu mindud ja sellest on küll kahju, sest kui sa tunned juba aastaid inimest, siis ei tohiks raisata ülejäänud elu vimma pidamise peale..
Aga see selleks..
Inimestest ka võõrdutakse. Sest kui sa ei näe pikalt inimest, siis ta unustab su lihtsalt ära. Sa oled tema jaoks mingil hetkel nagu vana pilt pildialbumis. Või vastupidi.
Mina aga mõtsin täna seda, et ma olen niiväga paljuski süüdi selles, et mu sõbrad/tuttavad on mu olevikust kadunud. Sest..
Kui juhtub nii, et su elus on selline loll madalseis, et sa ei lähe enam oma sõprade tegevusega kaasa.. Noh näiteks.. sind kutsutakse üks nädalavahetus mingile üritusele ja siis järgnevad samuti. Ja siis iga kord sa mõtled (aga vabandad igasugu vabandusi) - ohh, ma olen nii tüdinenud ja väsinud ja tahaks oma koju. Ma ei viitsi minna koos nendega - alati ju kulub raha ja pärast on pohmakas. Mul on parem olla kodus, kus on soe ja see põnev raamat pooleli.. või mingi lollakas lemmiksari, mida olen lindistanud.. parem limpsin veini üksi ja tegelen oma koduse - raamatu/teleka/interneti jamaga.
Ja mis on lõpuks tagajärg? Mõne kuu pärast ei kutsu sind enam keegi kusagile. Kui sa enne olid harjunud sellega, et pidevalt oli su telefon punane, siis nüüd tekib see hämmeldus - džiisas - mulle helistatakse ainult tööasjus. Ja kui sa selle teadmiseni jõuad, siis on see õõvastav tunne..
Muidugi ei ole see nii must ja valge nagu mu eelnevas jutus. Head sõbrad on ja jäävad. Aga tunnen puudust sellest melust, mis kunagi oli pidevalt mu ümber. Äkki tõesti on see tingitud esimestest vanaduse ilmingutest? Või inimlaiskusest? Või sellest, et enne tundsin ennast alati ümbritsetud perekonnaga, kui mu poeg siin veel elas ja ma ei adunud tänu temale, kuidas elu minu ümber välja suri? Ja kui nüüd teda juba pool aastat siin ei ole olnud, olen hämmingus..
Que pasa?
Ma siin mõtsin..
Kunagi mul oli väga suur sõprusringkond. Palju sõpru, kuigi alati olen alati lahterdanud neid nõndaviisi, et on vaid paar parimat sõpra ja ülejäänud lihtsalt head sõbrad ja ka palju tuttavaid. Alati oli mu ümber seltskond. Alati oli mingi üritus. Kas siis minu juures või mu sõprade juures, kus viibisin kogu aeg. Kas suvel või talvel. Kas toas või looduses.
Meid oli palju ja meil oli väga lahe sõprussuhe.
Alati me viskasime üksteise üle nalja ja need naljad ei pruukinud olla väga leebed. Meil oli põnev koguaeg - ükskõik, mida me ka ette ei võtnud. Isegi siis, kui oli igav, oli ka lõbus..
Aga ma siin mõtsin nüüd - väheks on jäänud neid tegelasi, kellega sai enne alati aega koos veedetud. Mõned langesid juba ammu meie seltskonnast välja nagu oleks kahurikuul neid tabanud. Ma tean ka põhjuseid - pere loomine, oma elu elamine - lihtsalt nad said varem täiskasvanuks kui meie. Paljud lahedad persoonid on ka kolinud välismaale. Aga ikka oli meid veel palju järgi. Mõne tegelinskiga sai ka riidu mindud ja sellest on küll kahju, sest kui sa tunned juba aastaid inimest, siis ei tohiks raisata ülejäänud elu vimma pidamise peale..
Aga see selleks..
Inimestest ka võõrdutakse. Sest kui sa ei näe pikalt inimest, siis ta unustab su lihtsalt ära. Sa oled tema jaoks mingil hetkel nagu vana pilt pildialbumis. Või vastupidi.
Mina aga mõtsin täna seda, et ma olen niiväga paljuski süüdi selles, et mu sõbrad/tuttavad on mu olevikust kadunud. Sest..
Kui juhtub nii, et su elus on selline loll madalseis, et sa ei lähe enam oma sõprade tegevusega kaasa.. Noh näiteks.. sind kutsutakse üks nädalavahetus mingile üritusele ja siis järgnevad samuti. Ja siis iga kord sa mõtled (aga vabandad igasugu vabandusi) - ohh, ma olen nii tüdinenud ja väsinud ja tahaks oma koju. Ma ei viitsi minna koos nendega - alati ju kulub raha ja pärast on pohmakas. Mul on parem olla kodus, kus on soe ja see põnev raamat pooleli.. või mingi lollakas lemmiksari, mida olen lindistanud.. parem limpsin veini üksi ja tegelen oma koduse - raamatu/teleka/interneti jamaga.
Ja mis on lõpuks tagajärg? Mõne kuu pärast ei kutsu sind enam keegi kusagile. Kui sa enne olid harjunud sellega, et pidevalt oli su telefon punane, siis nüüd tekib see hämmeldus - džiisas - mulle helistatakse ainult tööasjus. Ja kui sa selle teadmiseni jõuad, siis on see õõvastav tunne..
Muidugi ei ole see nii must ja valge nagu mu eelnevas jutus. Head sõbrad on ja jäävad. Aga tunnen puudust sellest melust, mis kunagi oli pidevalt mu ümber. Äkki tõesti on see tingitud esimestest vanaduse ilmingutest? Või inimlaiskusest? Või sellest, et enne tundsin ennast alati ümbritsetud perekonnaga, kui mu poeg siin veel elas ja ma ei adunud tänu temale, kuidas elu minu ümber välja suri? Ja kui nüüd teda juba pool aastat siin ei ole olnud, olen hämmingus..
Que pasa?
reede, 9. märts 2012
lähiminevik - Filipiinid ja juba lähitulevik - Indoneesia
Nokin siin arvutis juba tunde ja uue reisi palavik kütab mind nagu kuum ahi mille peal metafoorilises mõttes persetan ja praen ....Kõrvetab lausa, aga see on ka natsa mõnus.. Sado-maso! aga... uhh hirmus ja hirmuslahe, et kohe lähen, aga samas on reisipalavik. Igasugu mõnusad tegurid ajavad tiba kananahka ihule: raha napib - mis on väljakutse ja ma pole ka varem yksi nii pikka reisi ette võtnud .. aga .. džiisas, kui lahe see saab olema! selline cool laks lihtsast ootusärevusest on juba praegu!
Näh siis tuli ka meelde, et eelmisest ca kahekuisest Filipiinide reisist pole ma siia peaaegu sittagi kirjutanud ega ka pilte seadnud. Sai igiammu tehtud "pisikese" vee all pildistamiseks mõeldud fotokaga mingi seeria/lugu. No panen siis selle üles.. äkki keegi vaatab ja äkki isegi ka kellelegi meeldib.
.
Näh siis tuli ka meelde, et eelmisest ca kahekuisest Filipiinide reisist pole ma siia peaaegu sittagi kirjutanud ega ka pilte seadnud. Sai igiammu tehtud "pisikese" vee all pildistamiseks mõeldud fotokaga mingi seeria/lugu. No panen siis selle üles.. äkki keegi vaatab ja äkki isegi ka kellelegi meeldib.
.
pühapäev, 4. märts 2012
Tellimine:
Postitused (Atom)
