kohale joudsin!

Hakkasin just meenutama, kui mitu paeva ma nyyd siis siin olen olnud. Viies paev ja selline tunne on, nagu oleksin siin juba olnud terve igaviku. Igasugu asju olen teinud ja pohiline tegevus on siiani mitte ara eksida. Eks alguspaevadel juhtus seda nii monigi kord. Eriti Queensis, kus puudub igasugune loogika koikide nende tanavate avenyyde ja blvd-e suhtes. Manhattanil on loogika taiesti olemas. Seal olen siiani ilusasti hakkama saanud koigest paberkaardiga. Metroga soitmine on lihtne, kui on olemas kaart. Ja eilsest olen uhke telefoniomanik - ostsin mingi uhke nutika siit naeruvaarse hinnaga - camoon, mis Eestis toimub! Kuidas saab maksta Eestis samavaarne telefon keskklassi inimese kuupalga ja mina ostan selle valja kopikate eest ja saan veel piiramatu koneaja ja jubekiire neti! Tegelikult pohivajadus oligi just see, et saaksin oma suure ekraaniga telefoniga ringi kaia ja mitte ara eksida. Abiks siis gps ja google maps. Ei ole mingit probleemi.
Aga kuradi kylm on siin. Esimene paev, kui lennukist maha tulin ja koik kadalipud vaga kerge vaevaga yletasin, laksin oue, et loomulikult suitsu teha. Ja seda siis ilma jopeta - nii soe oli ja paike paistis ja ma lootsin, et jaabki nondaviisi. Aga tutkit - brrrr, kylm on nyyd. Anne-Ly karvane laki-laki peas, kablutasin tana ringi ja sidusin veel korvad kurgu alla kinni. Mis teha, loodan, et varsti tuleb kevade. Aga ma nyyd siis panen paar pilti siia, mis ma kylmast kohmetunud katega teinud olen..

Ja ka kodukene armas..

papahh

Lihtsalt tahan kõike seda teha ja kogeda. Kohver - hihii - on põrandal ja pakitud - vaatab, mis edasi saab - äkki magan oma lennule sisse - icc.. aga enne teen ühe suitsu ja vaatan-kuulan seda lugu - lahe lugu onju..





pahh

Kott plahvatas - nõelusin teist. Toruteipi oleks olnud vaja, aga pold seda kodus. Laenasin sõbrantsi käest kohvri, käies öösel taksoga tal tööl järgi ja ta andis mulle selle kõige suurema - mis nagu matrjoshkade nukkude puhul on kõige suurem. Ütles, et see oli see, mis hoidis tolmu teistest eemal..

Sain kohvri - nats nõme on kohvriga minna, aga pole valikut. Aga ma sõidan homme hommikul ja ainus, mis jään igatsema on kallid inimesed. Ja ma loodan, et see lugu on koos minuga ka teisel mandril

jälle reisile - juhhuu!

Ei noh, kaua on passitud siin kodumaal.. loomulikult oleksid ka plaanid muutunud, kui ma poleks veetnud kaks kõige palavamat suvekuud haiglas ja sellest hiljem toibunud. Aga nyyd on olemas vähemalt jällegi lennupiletid. Esialgu siis New Yorki. 23.02 lendan jälle ja kõik mu sõbrad teavad, et mulle meeldib see reisieelnev ärevus. See on lahe - panen ühe loo kah:

Rainer tõi

Aili tõi

üks igavesti vägev tegelane

Juba ammu olen hoidnud ta tegemistel silma peal. Kui ma esimest korda seda videot nägin, siis mõtlesin, et see on võlts. Kuid ei ole. Ausalt. Tal ka tehtud palju hullemaid projekte.

tiba lõuna-Ameerikat

Mingi pildiseeria nikerdasin kokku. Tegelikult sain inspiratsiooni taustal kõlavast muusikast. Koristades oma elamist eile, kuulasin loomulikult muusikat, mis mul kombeks ja siis järsku plahvatas just selle loo ajal - ma igatsen Lõuna-Ameerika järele nii kangesti! Hüppasin arvuti taha ja kukkusin nikerdama ja nii see välja kukkus siis. Kuradi kahju, et mul tolajal ei olnud veel videokaamerat. Aga loodan, et selle vea saan parandatud õige pea. Eks paistab, mis saab, kuid ega see järgmine Lõuna-Ameerika tripp ei ole ka enam mägede taga..
Aga pildiseeria siis selline ja seda vaadates ikka palun muusikanupp põhja keerata:

South-America 2010 oige from marge on Vimeo.