üks mees ütles nõndaviisi

Issand,
anna mulle meelekindlust
leppida asjadega
mida ma muuta ei saa
muuta asju,
mida ma muuta saan
ja tarkust nende vahel vahet teha!

Kurt Vonnegut

niisama

Mõtisklesin täna, mis siis saaks, kui võidaksin lotoga miljon eurot. Mhmm, suur summa tundub teine olevat, hetkelised rahamured oleksid kõik olematud. Aga neid võlgu-järelmakse ja liisinguid polegi nii palju. Ja mis siis edasi..? Sõidaksin uhke kaarega tööle ja paneksin lauale lahkumisavalduse..? no ma ei tea.. võib-olla. Ostaksin uue ja uhke maja? Eii.. kindlasti mitte. Siit oma kodust ma ära kolida ei taha. Fantaasia hakkas kohe lokkama.. et milliseks ja uhkeks ja ilusaks ma oma praeguse kodu ehitaks.. torud teeks korda ja korraliku kütte paneks sisse. Palkaks aedniku, kes minu eest mullas songiks ja teeks mulle mu Aasia stiilis iluaia (kiiks, mis mulle mu viimase reisi ajal pähe lõi). Ostaks endale suure akvaariumi ja palkaks inimese, kes hoolitseks mu kalade eest siis, kui olen oma pikkadel reisidel. Sest siis saaks ju reisida! Just ja jubepalju. Muudkui reisiks ja suveks tuleks oma ilusasse koju, kus mul toas hiigelsuur akvaarium ja õues Aasiastiilis aianurgake purjeriidest mitmeinimeste kiikedega, kus nii hea sõpradega vaiksel suveõhtul veini juua. Või viina. Või lihtsalt kirsimahla.. ja siis velotaks saarele ujuma. Kuulaks head muusikat, piisavalt kõvasti aga mitte nii kõvasti, et naabreid väga häiriks. Arvan, et kui seda mitte tihti teha, siis ei kutsu nad ka politseid öise rahurikkumise pärast. Äkki aitaks ka väike altkäemaks.
Aga ma ei võida lotoga vist niipea aga sellest pole kah väga hullu. Võib-olla ongi parem, et see, mis sa saad, on higi ja vaevaga välja teenitud ja siis oskad seda paremini hinnata. Naudid rohkem või nii. Sest tean ka mina oma minevikust, et kergelt saadud raha kipub kuidagi kiiresti kusagile mutiauku kaduma. Aga.. tegelikult võiks see lotovõit ikkagi tulla..
Erinev eelmistest aegadest on see, et inimesed on viimasel ajal hommikust õhtuni rakkes oma igapäevase leiva teenimisega. Ei ole nagu enam üldse aega lõbuks. Enamustel. Muidugi on ka erandeid. Minagi rabelen mõrtsukgraafikuga. Ja saatus kah mängib vingerpussi - sel nädalavahetusel oskasin endale mingi tõve kaela saada ja just siis, kui olid nii kenad lõbutsemise plaanid tehtud.
Aga tegelikult see "masu" võiks nüüd küll oma otsi koomale tõmbama hakata. Sest tahaksin niiväga viibida inimeste seas.. - kelle majad pole pangale panditud ja kes ei vaevle hiiglasuurte kodu- ja tarbimislaenude küüsis. Tahaks endisi aegu tagasi, kasvõi selliseid, kui enamus inimestel ei olnud eriti raha aga nad ka ei muretsenud eriti selle pärast.
Oi, nüüd tuli üks ilus ja vana lugu meelde, mida enne just kuulasin. See muidugi ei lähe eelneva teemaga üldse kokku aga ma ikkagi proovin selle youtubest üles leida.



Kui inimene põlvneb ahvist, miks tal siis kananahk ihule tuleb?

el mundo es muy pequenio

ma armastan poeete!

"Kui vaatad nõmedust läbi roosade prillide
kui armastust ei põe, võtad nii nagu on
kui vaatad valule nii nagu seda ei olekski
kui elad ükskõikselt.. siis sa polegi loll."

Pärit siis see salm minu sõbranna Annika pubekaajasest luuleraamatust.. mhmm tundmatu autori poolt. Aga päris hea teine. Mulle täitsa meeldib. Isegi väga.

miks suhkru hind on soolane?

Mõtisken tihti viimasel ajal, kas minu võõrdumine kodumaa tegemistest on tingitud sellest, et olin kolm kuud absoluutselt võõras keskkonnas või sellest, et olen ise nii rähn, et ei oska siiani oma kodumaal kohaneda. Tegelikult on see vale väljend - kohanemisega tegelikult erilisi probleeme ei ole. Teen oma töid ja tegemisi aktiivsemalt isegi, kui enne oma reisi. Aga see imelik sisetunne, mida ei oska isegi sõnadesse panna.. ok.. üritan.. mhmm. Nojahh..
Ammu juba olen avastanud, et enamus inimesi minu tutvusringkonnast ei huvitu eriti sellest, mis toimub mujal maailmas. Jah, nad küll vaatavad telekast uudiseid ja loevad ajalehti.. ja ka arutlevad vahel ka selle üle, mismoodi elu käib mujal maailmas. Aga tegelikult on neil suhteliselt savi kõigest sellest, mis toimub väljaspool Eestit, Euroopa Liitu.. ja tegelikult suuremas mastaabis huvitab neid vaid Eestile tähtis majanduspoliitika ja vahel tekitab ka erutust mõni suurem looduskatastroof.
Ja siinkohal tuleb siis minu egolaks - tulen Mina, miljonid muljed kolmekuisest Lõuna-Ameerika reisist sisemuses pakitsemas.. ja mis juhtub..minu lähedastel tuttavatel ja sõpradel on täielik huvipuudus. See näeb välja umbes nii - peale reisi kohtun oma sõbraga, kallistame ja hõiskame rõõmust ja siis järgnevad traditsioonilised küsimused: "kuidas siis oli reisil? issand jumal sa pole üldsegi pruun.. meil siin oli nii karm talv! Mis siis ka tegite seal ekvaatori all?" Ja siis hakkan mina selgitama, et enamus ajast pold üldse sellist päikese-palmiall vedelemise võimalust. Et oli üldse hoopis teistsugune trip. Olid sellised seiklused ja muud case`id.. Aga mingi hetke pärast, kui ma juba vaimustunult jahvatama olen hakanud, näen nende nägudest, et mu sõnad ei jõua üldsegi kohale. Sest neid ei huvita see jutt. Üldsegi mitte. Neid ei huvita see, mida ma sealmail kogesin ja oma hinges adusin. Mitte, et ma oleks oma jutuga neid ülekülvanud ja sõnamulinaga äratüüdanud. Lihtsalt neile ei jõua see kohale. Ja ma ei saa ka seda pahaks panna, sest iga inimene on erinev teisest ja nõndasamuti on igal inimesel oma mõttemaailm ja taju, mismoodi ta elab ja oma Maailma sätib. Ja ma tean, et ta ei mõtle nii, nagu mina, aga ikka ta küsib.. kas siis tõesti uudishimust või viisakusest.. Aga raske on selgeks teha inimestele seda.. mismoodi virvendab õhk 4500 meetri kõrgusel hommikuvalguses... kindlasti on nad näinud fotosid nendest kohtadest aga.. see on hoopis teistmoodi, kui merepinnakõrgusel ja seda tunnet sa ei adu fotopildilt.
Ja kindlasti ei tea paljud, mis tunne on olla laeval Amazonase jõgedel ja lasta seda kõike, mis ümberringi, enadast mööda voolata. Samas on sedasama enamus inimesi näinud telekast, näiteks National Geographic`ust, kui vaatad ilusaid džunglifilme, mis on ka hea, sest seda vaadates ei söö sind moskiitod ja sa vedeled oma mugavas diivanis.
Aga tegelikult on selline lugu, et ma armastan kõike seda, mida ma näen ja adun ja saan käega katsuda. Kas see on ka Sixtuse kabel või lihtne Aphrodite tempel Küprose saarel. Ma tunnen seda aurat, lõhna ja taevavärvi kohapeal ja see tunne jääb mu mällu. Ja seda tunnet ei kanna üle ükski pilt ega telefilm. Paljud mu tuttavad küsiavad minult peale mu reisi umbes selliseid küsimusi: " issand jumal, sa käisid Lõuna-Ameerikas, seal ju jubeodav kokaiin, kindlasti panid kohutavalt pidu, kuidas oli?"
Ja siis ma peaksin seletama, et minu laks oli hoopis see, kui ma seisin Isla de Soli kõige kõrgemas mäetipus ja hingasin seda hõredat õhku ja vaatasin meeletult ilusat päikeseloojangut - ümberringi müstiline aura ja draakonisaba meenutav saareneem.
Ja näiteks see, kui astud välja bussist võõras linnast, kuhu oled sõitnud ca 33 tundi ja sa oled rampsväsinud, aga see tunne, kui adud seda lõhna ja atmosfääri, vahest natuke laudalõhnalist ja räpast, aga ka vahest hoopis puhast ja hapnikuvaest, kui oled näiteks jõudnud kõrgele mägedesse.. See on kirjeldamatult igatsusttekitav tunne hetkel, kui olen siin kodus. Aga selline kirjeldus on nii igav paljudele ja sellepärast ma viimasel ajal ei tahagi rääkida, mis tegelikult tähendas see reis minu jaoks.
Kahju, et on vähe inimesi, keda huvitab Lai Maailm. Aga juba homme hakkan oma viimase reisi muljeid vaikselt kirja panema. Sest nüüd, kui tagasitulekust on ca kuu möödas, tunnen, et olen selleks valmis. Ja reisikirja positiivne pool on see, et kes tahab, see loeb ja kes ei taha, ei loe. Vähemalt ei pea ma oma suud kulutama.. ehhee-(egolaks) pärleid sigade ette loopima..

me ise valime, keda oma maailma lubada

Natuke vähem aega, kui aasta tagasi, sündis siia maailma väike ime, kelle nimi on Markus. Ta kaalus sellel hetkel kõigest 600 g ja oleks mahtunud peaaegu ära peopesa sisse. Hetkel on ta ca kümnekilone poisijurakas ja ta on mu kõige parema sõbra laps.
Sõprus on imeline asi, millele ei ole võrdset siin maailmas. Ma ei kujutaks ette elu ilma sõpradeta.. sest see oleks nii julm, et kaoks ära elutahe. Aga õnneks mul pole seda muret..
Selle nädalavahetuse veetsin koos oma parima sõbra ja ta perega. Üks meeldejäävamaid ja parimaid hetki mu elus viimasel ajal.

Hea oleks, kui inimene hindaks end, kui palju ta maksab sõprade jaoks ja püüaks olla võimailkult kallim.

Sokrates