jälle Norra!

See oli kevad-suvine Norra nädal, mis viis mind siit töö ja kodurutiinist eemale ja see oli ilus, vahva ja tore. Sellest teen arvatavasti juttu ka pikemalt siis, kui saan aega oma pilte sorteerida ja siin arvutis klõbistada. See võib juhtuda isegi homme, maeitea, siis kui aega saan ja vaim peale tuleb.
Aga siiani alles kohanen Eesti rutiiniga - sittagi pole muutunud. Kõik samad head ja tüütud asjad..
Aga need siis mõned esialgsed pildid mu tripist:

ma töötan, sa töötad, ta töötab, me töötame, te töötate, nad töötavad..

Kolime välja ühest kasiinost ja ka teise - nagu niuhti. Mis see siis ka ei ole, lihtsalt kättevõtmise asi. Eriti tänapäeval, kui kolimisteenused maksavad ja seda saab ka kõike teha oma kätega. Nimelt on need pildid tehtud kõik peal seda, kui neli vägakanget naist on oma väikeste käekestega laadinud peale ja maha viis bussikoormat staffi ja sõidutanud selle laiali punktist A punkti B. Ja kõike seda siis sinisel esmaspäeval. Vot nii tublid oleme. Mehed, tehke järgi!

tahaks, et elu oleks nagu pillerkaar..

Või nagu üleeelmine nädalavahetus, kui sõitsime naissaarele. Või nagu eelmine nädalavahetus, kui sai ka pidutsetud. Aga elu ei ole nagu pillerkaar kahjuks. Sest kui pidu on läbi, siis saabub argipäev. Tavaliselt on see sinine esmaspäev, "mille sööb siga ära."
Olen vaaginud palju sellest, kas mina ja mu sõbrad joovad ja pidutsevad vähe või palju ja kas ma olen teatud eluperioodidel "ülepingutanud" palju või vähe. Või kas peaks hakkama mu elus hoopis nüüd see aeg, kus peaksin "kuduma ja ketrama" selle asemel, et vahest naissaarel kolm päeva järjest kämmerdada?
Ohhh, maeitea. Tegelikult lohutas mind väga üks lõik Mihkel Raua raamatust - "Musta pori näkku:"

Valdek oli karsklane. Ei mingit suitsu ega alkoholi. Tema isa oli suhtelises sinasõpruses mõlemiga ja seda kiivamalt ta jälgis, et poiss üle kopsuaukude hüppaks. Valdek suutis kogu keskkooliaja kiusatusele ja sõprade provokatsioonile vastu panna. Kõhuli lendas ta alles hiljem Leningradis merekoolis õppides. Ja mida distsipilineeritumalt oli ta varajases nooruses karsket rida hoidnud, seda rämedamaks kujunes sööstlaskumine ülikoolipäevil.
Ma ei tundnud Valdekut ära, kui ta kord õhinal seletas, kuidas ta koos mingi Dimaga suvalise Piiteri paneelmaja põrandale laotatud sinelil mingit suvalist Svetat kordamööda nikkus. Mida sivem inimene talle elu jooksul ärajoomiseks ettenähtud alkoholikogust hävitama asub, seda parem. Valdeku kombel tinapanemist kuhugi abstraktsesse tulevikku veeretades lõpetab mees paneelmaja trepikojas purupurjus vene litsi rautades.

Natsa mõtlemapanev, kas pole?

Sest olen ka mina näinud selliseid tegelasi, kes hoiavad ennast mingis eluetapis siivsalt tagasi ja siis hiljem on omadega käpuli kusagil paneelmaja koridoris koos hambutu svetaga. Arvan siiski, et elu tuleb põletada nii, et selle tuli põleks ühtlaselt ja tugevalt. Et ta ei oleks liiga madal ega ka liiga kõrge. Aga täpselt nõndaviisi nagu sa ise tahad ja moraalitsemise pärast kindlasti mitte ei tasuks seda tuld summatada.. sest nii võib see vabšee ära kustuda, või hullem veel, hingitsema jääda..

Aga need siis naissaare pildid:

Ja ikkagi jään ma kordama J. R. R. Tolkieni ütlust:

Ja kui ma ka peaksin unustama või kahetsema kõike, mis ma olen kunagi teinud, mäletaksin ma ikka, et nägin kord lohede lendu läänesaarte loojangutuules, ning sellest oleks mulle küll..